Pärast aastast vaheaega tuli septembris ette võtta teekond Otepää kanti, et osaleda Eesti ja ka Baltimaade konkurentsitult kõige suurema osalejate arvuga rattaüritusel, mis möödunud aastal oli lausa EM. Sel aasta oli tahtjate nimekirja tekkinud ka pere väikseim liige Markus, seega otsustasin mina leppida "matkasõiduga" ja minna teda 40 km vältaval distantsil moraalselt toetama. Ly'l oli plaan jätkata vana rada ehk minna pikale distantsile, mida mõlemad oleme läbinud 3 korda. Paraku juhtus selline äpardus, et haigus võttis möödunud nädala lõpus oma ning Ly oli kohustatud nädalakese tööst ja muust tsivilisatsioonist eemal viibima. Kuivõrd reedel seis veel 100% korras polnud ja arvestades ka selle perioodi olematut treeningmahtu, otsustas ka tema end ümber registreerida väikesele distantsile, et saaksime kõik koos selle läbi sõita.
Stardipäevaks normaalset ilma ei ennustanud ja kahjuks oli ilmatädidel seekord ka õigus, sest hommik oli üsna sombune ja hoolimata sellest, et meie start algas alles kell 13:00, ei paistnud pilvede tagant mingit lootust päikesele olevat. Auto Elvasse viimisel sain ka näha, mis seisus tõotas olla finiši ümbrus, sest seal sadas korralikult vihma. See aga ei takistanud meid minemast starti, et anda ennast nendes oludes parim. Pärast stardivilet Markus talle tüüpiliselt pikalt ei molutanud ja hakkas koheselt teed leidma ettepoole (stardinumber suurem kui 6000 näitas, et rohkem kui 1000 sõidumeest oli eespool). Mul õnnestus sappa haakida ja temaga koos kulgeda, aga alguse segaduses läks jälle kaotsi Ly. Kuna eesmärk oli ikka pisikesel silma peal hoida, siis jätkasin liikumist koos Markusega, kelle minek oli üsna rõõmustav. Vahetus läheduses kulges ka üsna samas vanuses konkurent CFC klubist, mis andis pisikesele Pajurile lisamotivatsiooni pingutamiseks. Minu selgituses, et maa üsna pikk ja rasked olud veel ees, kahjuks eriti ei mõjunud. Tagasi ei hoidnud teda ka esimesed tõsised mudakatsumused umbes kümnendal kilomeetril, sest poisil õnnestus pehmetes oludes liikumin isegi paremini kui minul ja saavutas lausa umbes sajameetrise edu. Markuse miinuseks olidki just kõvema pinnaga sirged lõigud, sest tüüpiliselt Eestis toimuvatele maastikumaratonidele sõitsid nendel kohadel alati kiiresti need, kes mudastel metsateedel üsna ettevaatlikud olid ja tihtipeale rajaservas ideaaltrajektooril ratas käekõrval jalutada armastasid. Kuna Markusel oli ikka hirmus tahtmine suurest konkurendist parem olla, siis hakkas paraku distantsi teises pooles väsimus tekkima ja eriti mõjus see sirgetel teelõikudel ja tõusudel, mida õnneks oli vähem, sest sõitsime ju Otepää kõrgustikult Elva poole ehk peamiselt allamäge ;-) Tema õnneks oli konkurent veel rohkem väsinud, mistõttu sai Markus edaspidi rahulikumalt võtta. Järgi jõudis ka Ly. Viimased 10 kilomeetrit läksid kohe eriti raskeks, aga viimastel kilomeetritel antud Snickers andis talle natuke moraalset tuge ja veeresime viimastest mülgastest juba natuke positiivsemalt lõpu poole, et viimasel kilomeetril juba algusest tuttavaks saanud tempoga finišisse veereda ;-). Kuigi ametlikult kohti arvestatud, on siiski mingi paremusjärjestus tehtud, mis meie pere ajaga 2:29:32 kohtadele 658-660 asetavad. Kuna osadel pole kiip fikseerinud lõppaega, siis umbes 10 kohta tuleb veel langust, aga sõita umbes 1800 startija hulgas nii heale kohale on Markuse jaoks selge eneseületus ja kui järgmine aasta teeme kindlasti mõned pikemad trennid, siis loomulikult plaan oluliselt aega parandada. Klubikaaslastest oli ametlikult rajal vaid Kristo, kes umbes 10 minutit kaotas.
Nädalavahetusel veel ees selle hooaja viimane Team Rattapood etapp ja siis on selleks hooajaks võistlustega tõenäoliselt ka lõpp.
No comments:
Post a Comment