Toimus siis sel aastal esimene Tallinna Sügismaraton, aga kuna jooksutreeningutele paraku eriti aega pole leidnud, siis otsustasin sel aastal veel siiski vahele jätta ja jätkata vana rada. Terve meie pere võttis osa 10 km distantsist - mina siis joostes ning Ly ja Markus kepikõnnis. Pisemal küll keppe polnud, seega tema lihtsalt jalutas ja natuke ka jooksis.
Eelmine aasta jäi küll vigastuse tõttu vahele, aga sellest hoolimata olid korraldajad leidnud, et olen väärt stardinumbrit 381, kust oli sisuliselt võimalus kohe ka jooksmisega alustada. Markus ja Ly stardinumbrid oli suuremad kui 10000. Nemad alustasid küll samal ajal, aga kuna kepikõndijatega ühes tsoonis, siis hirmpika stardikoridori lõpuosas.
Hommik mulle isiklikult ei alanud väga lootusrikkalt, sest hiljuti ühe nõmeda jalgratta-avarii tõttu tekkinud näpuvigastusele oli põletik sisse läinud, mis tähendas seda, et lisaks sellele katkisele näpule oli valus ka käe parem külg ning valu oli löönud isegi kaenla alla. Tagatipuks avastasin veel endal palavaiku 37,4, mis küll ei pannud üritusest loobuma, aga mõjus alguses psühholoogiliselt. Õnneks algas jooks alles kell 13 ja see andis võimaluse olukorral rahuneda. Enamvähem lõuna paiku läkski paremaks ning starti läksin juba mõttega, et üritan kaasjooksjate tempot hoida ja kui sellega ennast "kinni tõmban", siis loobun ja jalutan finišisse. Esimene kilomeeter oli täitsa ok ja kannatas joosta küll. Kuni Russalkani läks enesetunne vaid paremaks ja kuigi seal hakkas kergelt segama tuul, siis ei takistanud miski hoidmast sama tempot ja taktikalistel kaalutlustel üritasin ikka mõnel kiiremal eesliikujal sabas püsida, et hoida tuulevarjus püsides natuke jõudu kokku. Möödunud oli umbes pool distantsist, aga endale positiivse üllatusena olin täitsa võimeline jätkama samas tempos ja minust möödujaid enam polnud, küll aga neid kellest mööda tuhisesin. Ahtri tänavale jõudes hakkas eest paistma ka tuttav konkurent Arlese näol, kes erinevatel jooksuüritustel üsnagi korralike kohtasid varem näidanud. Oli kaks võimalust - kas tema kehva enesetunne või minu väga hea jooks. Tegelikult mõlemat, sest tundis ta tõesti rajal raskusi, aga poleks mina ka tavapärase jooksuga talle isegi sellises konditsioonis järele jõudnud. Püüdsin ta pärast Vanalinna läbimist kinni, vahetasime Shnelli tiigi ääres mõned sõnad ning tundes, et suudan viimasel kilomeetril veel natuke juurde panna, pressisin ennast eest ära. Minek oli veel ikka väga hea ning veel Toompuiesteel ning Kaarli puiesteel möödusin mitmetest võistlejatest, et jõuda finišisse isikliku rekordaja ning loomulikult ka -kohaga. Koht siis 226 ja ajaks 0:41:49. Järgmise hooaja suhtes tähendab see kaheseid mõtteid. Tahaks ikka maratoni ära proovida, aga samas võiks 10 km distantsil ikka selle unistuste aja, alla 40 minuti, ära teha. Natuke rohkem pühendumist jooksutreeningutele (sel aastal peaaegu 0) ja see ei tohiks ületamatu probleem olla. Eks uus hooaeg näita, kuidas kujuneb.
Kuna ma Ly ja Markusega koos ei kulgenud, siis paraku ei oska suurt rääkida, aga Markus oli väga tubli, et selle 10 kilomeetrit vapralt vastu pidas. Ly jaoks oli see kindlasti kerge jalutuskäik ;-). Finišisse marssisid nad ajaga 1:41:02 Markuse puhul ning 1:1:27 Ly esituses. Markuse lõpuspurt oli teravam :-p
 |
| Ei mingit ootustärevust. Pisike tüüp läheks nagu tavalisse trenni :-p |
No comments:
Post a Comment