Tallinna Rattaralli – 05.09.10

Meie perele on juba traditsiooniks saanud iga-astane Tallinna Rattaralli, mille umbes 21 km pikkus Kodutohtri sõitu kõik koos juba kolmandat aastat sõidame. Markus igal aastal nõksa vanemaks saanud ja ka jalgratas suurema vastu vahetatud, mistõttu ootasime ka sel aastal üsna arvestatavat ajavõitu raja läbimiseks. Kuna maanteeratast veel pole, siis ka seekord kasutasime selle sõidu läbimiseks MTB’d. Erinevalt varasematest üritustest oli sel korral start hoopis Tabasalu poole ja sõideti täpselt sama ring läbi vastupidi, mis tähendas seda, et Harku tõusu asemel oli seekord hoopis Tabasalu mäkketõus, mis oma olemuselt natuke karmim.

Stardis pani Markus kohe muidugi tempo üles ja mul võttis umbes pool kilomeetrit, et talle sappa jõuda ja ta minu kaasabil edasi kulgeda saaks. Ly kõrge algusetempo tõttu meile järgi veel ei jõudnud. Liikusime rahulikult grupis, kus valdavalt noored sõidmehed maanteeratastega ja mõned vanemad tegelased maastikuratastega. Tempo oli sobiv ja keskmise kiirusega umbes 30 km/h kulgesime selle kurikuulsa Tabasalu tõusuni. Markusel oli jalgades hea tunne ning kuna tõusul grupp lagunes, siis võtsime sellel „ronimisel“ paarile kiiremale sõidumehel sappa ja hakkasime koos mõnede teiste kiirematega püüdma umbes 100 meetrit eespool liikuvaid kahte noort maanteeratturit. See ka õnnestus ning pöördel Tabasalust Laabi poole liikus juba umbes 10 liikmega grupp edasi hea tempoga, mis kohati küündis kiiruseni 40 km/h. Kuna tempo oli kõrge, siis hakkas lisaks ühele tüdrukule pärast Laabi küla väsimus kergeid probleeme tekitama ka Markusele ning loobusime sellest grupist ja lasime tempo mõnevõrra alla, sest ei olnud ju eesmärk üle pingutada. Markus püsis tublisti sabas ning liikusime küll natuke aeglasemalt, kui tagant lähenev grupp, aga siiski hea tempoga. Nemad möödusid ning hakkasid meile lähenema 2 järgmist sõitjat, kellest üks oli Ly, kes oli jälitatavas grupis üsna tugevalt ponnistanud, et meile järgi jõuda. Kohtusime vahetult enne Harku mäge, et siis vapralt juba koos finiši poole liikuda. Oli sinna maad veel vaid paar kilomeetrit. Tempol langeda ei lasknud ja lõpukoridori jõudiski meie võidukas pere hetkel, kui stardist oli möödunud umbes 40 minutit ja minu spidomeeter näitas keskmiseks sõidkiiruseks 30,1 km/h. Kui Markus järgmisel aastal osaleb maanteerattaga, siis läheb vist ka minul raskeks tema tempos sõita :-P.