Team Rattapood Cup VI etapp - Tallinn 25.09.10

Selle hooaja tähtsaima sarja viimane etapp toimus tuttavas kandis - Pirita Terviseradadel. Start oli vahetult Velodroomi taga ning rajaprofiil vähemalt lastesõitudes oluliselt kergem kui näiteks Narvas või Rakveres. Hoolimata kahtlasest ennustusest läks ilmaga väga hästi, sest päike paistis ja rajale kannatas minna isegi lühikeses vormis. Inimeste hulgas ringlevad sügisesed haiguspisikud polnud kedagi põhifavoriitidest näpistanud ja kohal kõik põhisõitjad + veel üks salapärane uustulnuk nimega Mikk Vilippus, kes küll CFC särgiga, aga vähemalt veebilehe andmetel klubinimekirja (veel) ei kuulu.
Kuna Markus oli tavapäraselt viimastele etappidele paremusjärjestuses liider, siis õnnestus tal jälle startida teistest paar meetrit eespool. Arvestades seda, et start asus suusaraja kergel tõusul, mis üsna pehme, siis oli kindlasti mugavam startida täpselt raja keskel, kus radadel liiklejad selle natuke tahkemaks olid "pressinud". Lähe tavapäraselt Markusel ideaalselt ei läinud, sest kiire reageerija Joosep spurtis kohe stardisirgel temast mööda ja läks liidriks. Markus rohkem tegelasi mööda ei lasknud ja järgnes tema kannul. Ringipikkuseks oli umbes 700 meetrit ja esimese ringi möödudes sai selgeks, et kokku tuleb "kannatada" neil 10 ringi. Esimestel ringidel tõmbas Markus endal "lõõrid natuke kinni" ja lasi mööda uustulnukas Miku, kes paistis veel suuremat kasvu olevat kui Joosep. Selja taha ilmus ka Stefan Lootus, kes korra Keilas isegi võitnud, aga ülejäänud kordadel (kaasaarvatud Tartu Rattamaratoni) turvaliselt selja taha jäänud. Omakorda tema selja taga hakkasid soovi möödumiseks avaldama suurkonkurent Joosep Agu ning Kaireen Käen. Markus hakkas ennast käima saama, tõstis natuke kiirust ning sappa jäi ründama vaid Stefan, kes aga vapralt vastu pidas ja võistluse keskel tõusul isegi mööda üritas minna. Markus sellel väikse surumisega toimuda ei lasknud ja võitlus paarisrakendis jätkus. Viimastel ringidel muutus väikese Pajuri edu üha kindlamaks, sest Stefan pidi kõvasti pingutama, et tal sabas püsida ja möödumiskatseid ta enam teha ei üritanudki. Viimasel ringil pani Markus natuke tempot juurde ja tegi kõik vajaliku, et jälitaja enam ohtlikku lähedusse ei sattunud. Eespool olid väsima hakanud ka Joosep ning Mikk, aga nemad olid juba üsna korraliku edu enne sisse sõitnud.
1. Joosep Käit 16:22
2. Mikk Vilippus 16:25
3. Markus Pajur 17:03
4. Stefan Lootus 17:07
5. Joosep Agu 17:50
6. Kaireen Käen 17:54


Hooaja kokkuvõttes lahutati maha nõrgim tulemus, mis Joosepil oli katkestamise tõttu "teenitud" 0 punkti ja see tegi temast ka 5 mängu kokkuvõttes meistri.
1. Joosep Käit - 750 punkti (5 esikohta)
2. Markus Pajur - 645 punkti (3 hõbedat ja 2 pronksi)
3. Joosep Agu - 640 punkti (1 kuld, 1 hõbe ja 3 pronksi)

Markus oli ainus, kes kõigil kuuel etapil lõpetas poodiumil :-)

Stardiks väikese eduga valmis

Joosep hakkab vaikselt vahet siise tegema

Stefan Lootus sabas ja ei anna alla

Ikka ei anna Stefan järgi

Tallinna MV U10 medalikolmik

Team Rattapood Cup U10 hooaja 3 parimat

Tartu Rattamaraton 2010 - 19.09.10

Pärast aastast vaheaega tuli septembris ette võtta teekond Otepää kanti, et osaleda Eesti ja ka Baltimaade konkurentsitult kõige suurema osalejate arvuga rattaüritusel, mis möödunud aastal oli lausa EM. Sel aasta oli tahtjate nimekirja tekkinud ka pere väikseim liige Markus, seega otsustasin mina leppida "matkasõiduga" ja minna teda 40 km vältaval distantsil moraalselt toetama. Ly'l oli plaan jätkata vana rada ehk minna pikale distantsile, mida mõlemad oleme läbinud 3 korda. Paraku juhtus selline äpardus, et haigus võttis möödunud nädala lõpus oma ning Ly oli kohustatud nädalakese tööst ja muust tsivilisatsioonist eemal viibima. Kuivõrd reedel seis veel 100% korras polnud ja arvestades ka selle perioodi olematut treeningmahtu, otsustas ka tema end ümber registreerida väikesele distantsile, et saaksime kõik koos selle läbi sõita.

Stardipäevaks normaalset ilma ei ennustanud ja kahjuks oli ilmatädidel seekord ka õigus, sest hommik oli üsna sombune ja hoolimata sellest, et meie start algas alles kell 13:00, ei paistnud pilvede tagant mingit lootust päikesele olevat. Auto Elvasse viimisel sain ka näha, mis seisus tõotas olla finiši ümbrus, sest seal sadas korralikult vihma. See aga ei takistanud meid minemast starti, et anda ennast nendes oludes parim. Pärast stardivilet Markus talle tüüpiliselt pikalt ei molutanud ja hakkas koheselt teed leidma ettepoole (stardinumber suurem kui 6000 näitas, et rohkem kui 1000 sõidumeest oli eespool). Mul õnnestus sappa haakida ja temaga koos kulgeda, aga alguse segaduses läks jälle kaotsi Ly. Kuna eesmärk oli ikka pisikesel silma peal hoida, siis jätkasin liikumist koos Markusega, kelle minek oli üsna rõõmustav. Vahetus läheduses kulges ka üsna samas vanuses konkurent CFC klubist, mis andis pisikesele Pajurile lisamotivatsiooni pingutamiseks. Minu selgituses, et maa üsna pikk ja rasked olud veel ees, kahjuks eriti ei mõjunud. Tagasi ei hoidnud teda ka esimesed tõsised mudakatsumused umbes kümnendal kilomeetril, sest poisil õnnestus pehmetes oludes liikumin isegi paremini kui minul ja saavutas lausa umbes sajameetrise edu. Markuse miinuseks olidki just kõvema pinnaga sirged lõigud, sest tüüpiliselt Eestis toimuvatele maastikumaratonidele sõitsid nendel kohadel alati kiiresti need, kes mudastel metsateedel üsna ettevaatlikud olid ja tihtipeale rajaservas ideaaltrajektooril ratas käekõrval jalutada armastasid. Kuna Markusel oli ikka hirmus tahtmine suurest konkurendist parem olla, siis hakkas paraku distantsi teises pooles väsimus tekkima ja eriti mõjus see sirgetel teelõikudel ja tõusudel, mida õnneks oli vähem, sest sõitsime ju Otepää kõrgustikult Elva poole ehk peamiselt allamäge ;-) Tema õnneks oli konkurent veel rohkem väsinud, mistõttu sai Markus edaspidi rahulikumalt võtta. Järgi jõudis ka Ly. Viimased 10 kilomeetrit läksid kohe eriti raskeks, aga viimastel kilomeetritel antud Snickers andis talle natuke moraalset tuge ja veeresime viimastest mülgastest juba natuke positiivsemalt lõpu poole, et viimasel kilomeetril juba algusest tuttavaks saanud tempoga finišisse veereda ;-). Kuigi ametlikult kohti arvestatud, on siiski mingi paremusjärjestus tehtud, mis meie pere ajaga 2:29:32 kohtadele 658-660 asetavad. Kuna osadel pole kiip fikseerinud lõppaega, siis umbes 10 kohta tuleb veel langust, aga sõita umbes 1800 startija hulgas nii heale kohale on Markuse jaoks selge eneseületus ja kui järgmine aasta teeme kindlasti mõned pikemad trennid, siis loomulikult plaan oluliselt aega parandada. Klubikaaslastest oli ametlikult rajal vaid Kristo, kes umbes 10 minutit kaotas.

Nädalavahetusel veel ees selle hooaja viimane Team Rattapood etapp ja siis on selleks hooajaks võistlustega tõenäoliselt ka lõpp.    

SEB Tallinna Sügisjooks - 12.09.10

Toimus siis sel aastal esimene Tallinna Sügismaraton, aga kuna jooksutreeningutele paraku eriti aega pole leidnud, siis otsustasin sel aastal veel siiski vahele jätta ja jätkata vana rada. Terve meie pere võttis osa 10 km distantsist - mina siis joostes ning Ly ja Markus kepikõnnis. Pisemal küll keppe polnud, seega tema lihtsalt jalutas ja natuke ka jooksis.

Eelmine aasta jäi küll vigastuse tõttu vahele, aga sellest hoolimata olid korraldajad leidnud, et olen väärt stardinumbrit 381, kust oli sisuliselt võimalus kohe ka jooksmisega alustada. Markus ja Ly stardinumbrid oli suuremad kui 10000. Nemad alustasid küll samal ajal, aga kuna kepikõndijatega ühes tsoonis, siis hirmpika stardikoridori lõpuosas.

Hommik mulle isiklikult ei alanud väga lootusrikkalt, sest hiljuti ühe nõmeda jalgratta-avarii tõttu tekkinud näpuvigastusele oli põletik sisse läinud, mis tähendas seda, et lisaks sellele katkisele näpule oli valus ka käe parem külg ning valu oli löönud isegi kaenla alla. Tagatipuks avastasin veel endal palavaiku 37,4, mis küll ei pannud üritusest loobuma, aga mõjus alguses psühholoogiliselt. Õnneks algas jooks alles kell 13 ja see andis võimaluse olukorral rahuneda. Enamvähem lõuna paiku läkski paremaks ning starti läksin juba mõttega, et üritan kaasjooksjate tempot hoida ja kui sellega ennast "kinni tõmban", siis loobun ja jalutan finišisse. Esimene kilomeeter oli täitsa ok ja kannatas joosta küll. Kuni Russalkani läks enesetunne vaid paremaks ja kuigi seal hakkas kergelt segama tuul, siis ei takistanud miski hoidmast sama tempot ja taktikalistel kaalutlustel üritasin ikka mõnel kiiremal eesliikujal sabas püsida, et hoida tuulevarjus püsides natuke jõudu kokku. Möödunud oli umbes pool distantsist, aga endale positiivse üllatusena olin täitsa võimeline jätkama samas tempos ja minust möödujaid enam polnud, küll aga neid kellest mööda tuhisesin. Ahtri tänavale jõudes hakkas eest paistma ka tuttav konkurent Arlese näol, kes erinevatel jooksuüritustel üsnagi korralike kohtasid varem näidanud. Oli kaks võimalust - kas tema kehva enesetunne või minu väga hea jooks. Tegelikult mõlemat, sest tundis ta tõesti rajal raskusi, aga poleks mina ka tavapärase jooksuga talle isegi sellises konditsioonis järele jõudnud. Püüdsin ta pärast Vanalinna läbimist kinni, vahetasime Shnelli tiigi ääres mõned sõnad ning tundes, et suudan viimasel kilomeetril veel natuke juurde panna, pressisin ennast eest ära. Minek oli veel ikka väga hea ning veel Toompuiesteel ning Kaarli puiesteel möödusin mitmetest võistlejatest, et jõuda finišisse isikliku rekordaja ning loomulikult ka -kohaga. Koht siis 226 ja ajaks 0:41:49. Järgmise hooaja suhtes tähendab see kaheseid mõtteid. Tahaks ikka maratoni ära proovida, aga samas võiks 10 km distantsil ikka selle unistuste aja, alla 40 minuti, ära teha. Natuke rohkem pühendumist jooksutreeningutele (sel aastal peaaegu 0) ja see ei tohiks ületamatu probleem olla. Eks uus hooaeg näita, kuidas kujuneb.

Kuna ma Ly ja Markusega koos ei kulgenud, siis paraku ei oska suurt rääkida, aga Markus oli väga tubli, et selle 10 kilomeetrit vapralt vastu pidas. Ly jaoks oli see kindlasti kerge jalutuskäik ;-). Finišisse marssisid nad ajaga 1:41:02 Markuse puhul ning 1:1:27 Ly esituses. Markuse lõpuspurt oli teravam :-p   

Ei mingit ootustärevust. Pisike tüüp läheks nagu tavalisse trenni :-p

Kangru neliküritus - Kangru Ratas 11.09.10

Kui samal päeval toimus ka Elioni viimane etapp Jõulumäel otsustasime osa võtta hoopis kohalikus üritusest Kangrus, sest Markusel oli vaja hooaja kokkuvõttes niiöelda "punktid koju tuua". Alavõit suusatamises, 3. koht rullisõidus ning esikoht jooksus andsid sellele hea eelduse. Lisaks sellele olid sel hooajal vist esimest korda samal võistlusel stardis kõik pereliikmed ;-)
Nagu juba võistlustel tavaks saanud, alustati lastesõitudega, mis toimus juba tuttavaks saanud Kangru terviseradadel. Oli tehtud väike lisanõks läbi metsa ja käidi korra ka tiir asfaldil, seega pehmet turbateed väga palju taluma ei pidanud. Ringe oli vaja läbida 2 ja Markus läks starti enda aastakäigu ja aasta vanemate poistega. Algus talle tavapäraselt kiireim polnud, aga õnnestus ennast siiski parimana alustanud võistlejale sappa võtta ja paarisrakendis läbiti esimene ring. Kuna möödumisvõimalusi väga palju polnud, siis kasutas Markus uuele ringile minnes sisuliselt ainsa võimaluse ära ning spurtis liidrist mööda. Järgi ta enam ei andnud, sest teine ring läbiti siis vastupidises järjestuses ning 3 sekundit enne lõppu kihutas Markus võitjana finishisse. Võistluse kolmas jäi maha juba üsna palju.
1. Markus Pajur 4:37:55
2. Deniss Plotitšõn 4:40:54
3. Deniss Sergejev 5:32:25

Neliküritus hooaja kokkuvõttes vanuseklassis U12:
1. Markus Pajur - 96 punkti (25+21+25+25 punkti)
2. Johann Koobas - 80 punkti (21+17+23+19 punkti)
3. Karl Kuhlberg - 58 punkti (19+18+21 punkti)

Täiskavanute start asus Uuesalu teeristis ning läbida tuli kohati üsna tehniline ring pikkusega 3 kilomeetrit. Naistel oli vaja seda teha 2 korda ning mehed pidid kannatama 5 ringi.
Alustasid naised, keda läks N18+ vanuseklassis starti 6, ning Ly eesmärk oli asi rahulikult läbi teha ning mitte üritada end peafavoriit Signe Parmu kannul püsida. Signe esimeselt ringilt liidrina tuligi ning umbes poole minuti möödudes kahekesi koos Ly ja konkurent Eva. Teisel ringil sisulisi muutusi ei toimunud ja umbes poolteise minutise paremusega tuli võitjana Signe, teisena Ly ja kolmandana samuti peaaegu minuti kaugusele jäänud Eva.
1. Signe Parm 16:51:40
2. Ly Pajur  18:09:02
3. Eva 18:54:47

Meestest läks M18+ vanuseklassis starti 10 võistlejat ning samal ajal proovisid võidu sõita ka M40+ sõidumehed, keda 5 oli. Peafavoriidina nii konkreetsel võistlusel kui hooaja üldkokkuvõttes tuiskas rajale Olavi Israel. Pärast starti asjaolud nii välja kujunesidki, et Olavi esimesena kiirelt minema ja kõik ülejäänud sabas järgi. Mina pärast kiiret algust otsustasin rajalt ikka elusalt tagasi tulla ja võtsin rahulikult Erki Arumeel sabas koha sisse ja üritasin kohati üsna tehnilisel rajal ikka püsti jääda. Seega õnnestus, aga vaikselt libises Erki mul eest ära ja sabas kulgev Margus Parts mitte sentimeetritki maha ei kavatsenud jääda ja nii me koos rahulikult kulgesime. Alates kolmandast ringist oli tema olemasolu selja taga üsna selgel tunda, sest telefon üsna katkematult helises :-p. Mina juurde panna ei üritanud ja otsustasin omavahelise paremusjärjestuse viimasel ringil selgeks teha. Viienda ringi tehnilisel osal tema kerge ebaõnne tõttu ka väike vahe sisse õnnestus sõita ja et vältida tema uuesti järgijõudmist panin sisse viimase käigu ning andsin viimast. Lõputul pikal lõpusirgel hakkas minu eest paistma ka Erki, aga kuna kiiruste vahe polnud minu kasuks piisav, siis järgi ei jõudnud ja finiseerisin oma vanuseklassi kuuendana. Erki püüdmine poleks mulle ka midagi andnud, sest tema M40+ klassi osaleja. Viimasel ringil väsinud Margus kaotas mulle lõpuks umbes 45 sekundit.
1. Olavi Israel 36:23:48
2. Toomas Loho 36:26:57
3. Raul Villo 36:29:40
4. Arno Aamisepp 36:42:59
5. Andres Aamisepp 38:43:40
6. Maarek Pajur 41:12.37

Kuigi osalesin vaid jooksu- ja rattavõistlusel, sain hooaja kokkuvõttes tubli 7. koha, mis tekitas tunde, et järgmine aasta võiks kaasa teha juba kõikidel etappidel ;-)    

Xdream IV etapp – Roosta 04.09.10

Samal ajal kui Markus ja Ly Raplas viimast KoMo sõitu tegid ja karikaid vastu võtsid, tegin mina koos Margo ja vahetusmees Sandriga viimast Xdream etappi Roostas. Kuna Valdo on põlveprobleemi tõttu seekord osaleda ei saanud, siis õnnestus tutvuste kaudu sebida meeskonda konkreerivas ekspedeerimisettevõttes töötav merespets Sander, kes eelinfo järgi küll orienteerumisel abiks ei saanud olla, aga oli valmis vabalt meie tempos liikuma. Rada asus siis seekord Noarootsi metsades ning kuna tegemist niiöelda sprindietapiga, siis lootsime umbes 3 tunniga „õhtule“ saada.

Start algas seekord jooksuetapiga, kuigi natuke naljakas see oli, sest võtta vaid üks punkt, et siis kiirelt jalgratta-alasse jõuda. Erilist rõhku tempole ei pannud ja olime umbes ja 6,5 minutiga jalgrataste vahetusalas (kohal 60), et kaherattaliste ratsudega uue eemärgi (loe: punkti) poole püüelda. Sedakorda sai asi taktikaliselt juba päris hästi välja arvestatud ja umbes 11 minutit hiljem (kümnes aeg sellel etapil) olime juba järjekordses vahetusalas ja alustasime positsioonil 21 valikorienteerumist, kus tuli joostes võtta 10st punktist 6. Kuna mõnede punktide leidmisel jooksime natuke mööda ja tegime jooksvalt ka mõned muudatused, siis jõudsime tagasi vahetusalla umbes 40 minuti möödudes (kokku oli siis kulunud ca 1:15) ja olime sellel hetkel kohal 50, et alustada järjekordset rattaetappi. See õnnestus meil üsna hästi kuni momendini, et avastasime, et olime endale traditsiooniliselt suutnud jälle kaardilt välja sõita. Asukoha selgeks tegemine ja aru saamine, kuhu vaja liikuda, võttis meil paraku omajagu aega, mistõttu kaotasime selle segadusega vähemalt 15 minutit, kui mitte rohkemgi (kohad 30-50 tegid seda punkti 15-20 minutit meie 37 vastu). Tekkis ka järgmise punkti leidmisel kerge segadus, aga sellest hoolimata olime rattaetapil kulutatud 67 minuti möödudes (selle distantsi 111 aeg langetas meid kohale 89)  uues vahetusalas, kus järjekordsele jalgsietapile tuli minna ning kus olude sunnil tuli ära teha ka esimesed veeskäigud, sest kaks punkti asusid meres kivide küljes. Külm vesi seal läheduses varsti algava kanuutamise suhtes meeleolu ei parandanud. Jooks meil õnnestus üsna hästi ja välja joostud 22 etapiajaga olime tõusnud mõned kohad.
Kanuuetapp oli seekord mitte tavapärasel kombel hoopis meres ja kuna laine kippus kohati üsna hästi tõusma, siis pidi olema ekstra hoolikas, et vältimaks ümberminekut ja suplust küll madalas, aga väga külmas vees. Punktide võtmine rannalähedasel alal paiknevatel kividel asetsevatest SI-jaamadest osutus üsna tülikaks, sest kas peksis laine kanuud vastu kivi või lükkas sellest eemale ja oli tükk tegemist, et mul õnnestuks piiks ära vormistada. Hakkama selle ülesandega 35 minutiga saime ja parandasime isegi 2 koha võrra oma positsiooni ning läksime uuele väljakutsele vastu kohal 81. Selleks niinimetatud väljakutseks oli jooks, mis kestis umbes 3 minutit tagasi rataste vahetusalla :-D. Ühest tiimist jooksime ka mööda ;-)
Järjekordne rattaetapp oli selle võistluse lihtsaim, sest suund võistluskeskusse oli teada ja varem seda teed sõitnud rattajälgede tõttu polnud erilist vajadust isegi kaarti jälgida. Panime gaasi põhja, sõitsime välja 25. koha etapil ning jõudsime võistluse ainsa sisulise lisaülesande juurde, kus mingolfi väljakul rada tuli valida ning pall auku toimetada. Pandi seda tegema mind ning pikemalt mõtlemata võtsime esimese ettejuthuva raja, tegin kolm kiiret lööki ning väljusime alast aja 1:27 möödumisel, mis tõi meile lausa 6. aja sellel niiöelda etapil :). Sealt edasi vaid väike sörk finišisse ja selle hooaja halvima kohaga (72. positsioon ajaga 3:16.02 ) me kohale jõudnud olime. Hooaja kokkuvõttes aga kohaks 54, mis võrreldes möödunud hooajaga on ilmne edasiminek :-)
Kui suudaks sarnast arengut ka uuel hooajal näidata, siis ei ole vist B-rajal varsti enam midagi teha :-P    

Tallinna Rattaralli – 05.09.10

Meie perele on juba traditsiooniks saanud iga-astane Tallinna Rattaralli, mille umbes 21 km pikkus Kodutohtri sõitu kõik koos juba kolmandat aastat sõidame. Markus igal aastal nõksa vanemaks saanud ja ka jalgratas suurema vastu vahetatud, mistõttu ootasime ka sel aastal üsna arvestatavat ajavõitu raja läbimiseks. Kuna maanteeratast veel pole, siis ka seekord kasutasime selle sõidu läbimiseks MTB’d. Erinevalt varasematest üritustest oli sel korral start hoopis Tabasalu poole ja sõideti täpselt sama ring läbi vastupidi, mis tähendas seda, et Harku tõusu asemel oli seekord hoopis Tabasalu mäkketõus, mis oma olemuselt natuke karmim.

Stardis pani Markus kohe muidugi tempo üles ja mul võttis umbes pool kilomeetrit, et talle sappa jõuda ja ta minu kaasabil edasi kulgeda saaks. Ly kõrge algusetempo tõttu meile järgi veel ei jõudnud. Liikusime rahulikult grupis, kus valdavalt noored sõidmehed maanteeratastega ja mõned vanemad tegelased maastikuratastega. Tempo oli sobiv ja keskmise kiirusega umbes 30 km/h kulgesime selle kurikuulsa Tabasalu tõusuni. Markusel oli jalgades hea tunne ning kuna tõusul grupp lagunes, siis võtsime sellel „ronimisel“ paarile kiiremale sõidumehel sappa ja hakkasime koos mõnede teiste kiirematega püüdma umbes 100 meetrit eespool liikuvaid kahte noort maanteeratturit. See ka õnnestus ning pöördel Tabasalust Laabi poole liikus juba umbes 10 liikmega grupp edasi hea tempoga, mis kohati küündis kiiruseni 40 km/h. Kuna tempo oli kõrge, siis hakkas lisaks ühele tüdrukule pärast Laabi küla väsimus kergeid probleeme tekitama ka Markusele ning loobusime sellest grupist ja lasime tempo mõnevõrra alla, sest ei olnud ju eesmärk üle pingutada. Markus püsis tublisti sabas ning liikusime küll natuke aeglasemalt, kui tagant lähenev grupp, aga siiski hea tempoga. Nemad möödusid ning hakkasid meile lähenema 2 järgmist sõitjat, kellest üks oli Ly, kes oli jälitatavas grupis üsna tugevalt ponnistanud, et meile järgi jõuda. Kohtusime vahetult enne Harku mäge, et siis vapralt juba koos finiši poole liikuda. Oli sinna maad veel vaid paar kilomeetrit. Tempol langeda ei lasknud ja lõpukoridori jõudiski meie võidukas pere hetkel, kui stardist oli möödunud umbes 40 minutit ja minu spidomeeter näitas keskmiseks sõidkiiruseks 30,1 km/h. Kui Markus järgmisel aastal osaleb maanteerattaga, siis läheb vist ka minul raskeks tema tempos sõita :-P.

Komo viimane etapp – Rapla, 04.09.2010

Laupäeval toimus KoMo karikasarja viimane etapp, mis ühtlasi olid Rapla MK meistrivõistlused sprindis. Maarek läks Xdreamile ja meie Markusega hakkasime umbes kella 10 paiku vaikselt Rapla poole purjetama. Kuna vähemalt M10 ja N klassis oli lõpptulemus tegelikult ette teada (st viimane etapp ei oleks midagi enam muutnud), siis oli meil mõlemal mandross 0. Tegelikult ei ole sprint meie kummagi ala, sest seal on vaja lühikese aja jooksul suurt jõudu rakendada.

Kohale jõudes sõitsime raja ka 2 korda läbi. Kuna pisikesi poisse ja tüdrukuid oli palju, siis tehti nendele n-ö eraldistardist ajasõit, mille tulemusena 4 kiiremat läksid otse A-finaali ja natuke aeglasemad tegid B-finaali, mille võitja pääses omakorda A-finaali. Kõigepealt sõitsid siis aja peale tüdrukud ja siis oli poiste kord. Markus sai oma ajaga kenasti otse A-finaali.

Vahepeal toimus siis naiste finaal, kus olid N12, N16 ja N sõitjad. Võtsin kohe ohjad enda kätte ja üritasin lõpetada esimesena. See ka õnnestus, kuigi Epu olemasolu oli selja taga kogu aeg tuntav J.

M10 klassi poiste stardis võttis ka Markus ohjad enda kätte ja seda kuni lõpuni. Tasuks esikoht ka sprindis ja seega olid meil mõlemal hooaja kokkuvõttes maksimumpunktid teenitud J.

Saime mõlemad ilusad karikad ja Markus veel lisaks noore sportlase toetuse, mis anti N10 ja M10 vanuseklasside võitjatele.

M10 stardikoridoris

Naised stardikoridoris

Markus teel võidule

Minek täitsa hea ;-)

Sprint lõppenud ja noormehed pjedestaalil

Ka naiste sprint on lõppenud võidukalt

Hooaja kokkuvõte

Naised hooaja kokkuvõttes