Oehh, sellistel radadel kulgemiseks peab lihtsalt trenni tegema :(
Kuna Elioni radade rõõme ja muresid pole sel hooajal veel maitsta saanud, siis otsustasin proovida singliterohket Rakke rada. Seekord ronisid siis ratta selga perekonna mehed ehk Maarek ja Markus.
Ilmaennustus oli üsna šokeeriv ja tuli seda märga ollust taevast enne võistlust üsna ohtralt ja algselt lubati vett ja vilet ka võistluse ajal, mistõttu Sportinfo foorumis elav arutelu pidurite ja kummivaliku kohta käis. Enda kogemustest võin nüüd öelda, et polnud V-piduritel ega ka Deore tagavahetajal häda miskit, aga päris tõsine ämber oli mul lisaks tagasihoidlikule singlitreeningule ka paraku kummivalik :-(
Kuna oskasime täna mineku üsna hilisele sättida, siis stardiks ettevalmistust sisuliselt polnud (kui riiete selga ajamist ja ratta katuselt mahatõstmist ettevamistuseks mitte pidada :-p) ja põhimõtteliselt läksin auto juurest otse stardikoridori. Seal muidugi avastasin, et prillid olid maha jäänud, mistõttu õnnestus Ly'l väike spurt autoni ja tagasi teha, et mind hädas aidata. Kuna number Elionil mitteosaleja kohta üsna tüüpiline, 829, siis muidugi startisin stardialaks tehtud staadioni teises küljes ja stardipaugu kõlades sai oodatud paar minutit, et üldse liikuma hakata. Kuna rahvast palju, aga tee kitsas, siis oli esimesed 10 minutit matk kõige otsesemas mõttes, sest sai rahulikult pikas rivis lihtsalt kulgetud ja tekkis lootus, et äkki saabki kogu sõidu nii rahulikult teha :-D
Kahjuks sõidu jätk enam nii ilus polnud, sest juba umbes veerandtunni möödudes sai ühel kergel tõusul "suurepärase" kummi tõttu külg maha pandud ja sellega nii mõnegi kaasvõistleja teed takistatud. Imelikul kombel hakkasid samal tõusul ka krambid juba endast märku andma ja ei läinud poolt tundigi mööda, kui ühel singliterohkel rajaosal üsna karmide säärekrampide tõttu 2 paariminutist pausi sai tehtud. Kuna eesmärk oli siiski lõpetada, siis tuli loomulikult jätkata ja lihtsalt loota, et äkki õnnestub kuidagi edasistest seisakutest pääseda. Raja esimene poolt tundus üsna kiire, mistõttu tekkis tunne, et äkki sõidab isegi 3 tunniga ära, sest 26 km vaheajapunktis olin rajal viibinud 1:26:07 (olin sel hetkel kohal 574) ja minekut tundus isegi olevat. Tulid ka mõned lihtsamad lõigud ja kiirus oli päris hea kuni ühel täiesti sirgel teelõigul, natuke isegi positiivse kaldega allapoole, arvas tagumine ratas millegipärast, et peaks eespool asuma ja tulemus oli see, et ma lihtsalt hea hoo pealt külje keset seda teelõiku maha panin. Kuna ka kaassõitjad olid kiired, siis põrutas olude sunnil üks võistleja ka mulle otsa, aga õnneks jäime ise ja jäid ka rattad terveks. Kett peale ja lõbus sõit jätkus. Hoolimata sellest, et teine geel oli juba organismis oma "tööd" tegemas, hakkasid tekkima esimesed väsimusilmingud, sest järjekordse küljeka kartuses hakkasin eelistama sõita niiöelda kitsekate kõrval, heinaribal, mis aga oma vettinud oludes üsna korralikult "imesid" ja seetõttu tuli rohkem jõudu kulutada. Vahepealsed kruusalõigud, traditsionaalne laudast läbisõit olid päris talutavad üritused ja positiivse elamuse sain igast veetakistusest (neid oli üsna mitmeid ;)) läbi sõitmisel, sest riideid oli natuke liiga palju seljas ja kogu aeg oli hirmus kuum. Umbes 15 km enne lõppu hakkas minema raskeks ja viimased 5 km oli juba üsna korralik piin ja mööduvatele sportlastele end enam sappa riputada ei üritanud, sest lihtsalt ei suutnud. Viimase pika ja lauge tõusu kerisin juba kiuste peaaegu kõige madalama käiguga ja ei muretsenud enam sellepärast, mis ajaga finišisse jõuan. Selles olin õnneks üsna kindel, sest palju polnud enam jäänud ja ainult totaalne ebaõnn oleks suutnud seda takistada. Lõpukaare alt sõitsin siis läbi positsioonil 602 ning ajaga 3:27:49, mis lausa pool tundi kehvem, kui esimene üritus paar aastat tagasi, aga need 2 üritust pole tegelikult võrreldavad, sest tol korral olid ilma- ja rajaolud ideaalsed ja ka vorm oli oluliselt parem.
Vahetult pärast põhisõidu distantsi starti läksid võistlustulle ka noorimad osalejad ja meie perest võttis sel korral osa Markus, kes ka sel korral oli sunnitud konkurentsi pakkuma endast ca aasta vanematele poistele eesotsas Karel-Georg Nõmme ja Marten Jõeäärega, kes siis vastavalt Kalevi ja Sundstrand spordiklubide värve esindavad. Kuna ise olin rajal, siis kahjuks sõidu käiku ei saa kommenteerida, aga tulemus oli 4:03,15 ja 2000 aastal sündinutest kaotas vaid ühele poisile.
Järgmine sõit siis juba 20.08.09, KoMo karikasarja Keava etapp ja võibolla osalen isegi mina (kui viitsin normaalsema mustriga kummi alla panna) :-P
Kuna Elioni radade rõõme ja muresid pole sel hooajal veel maitsta saanud, siis otsustasin proovida singliterohket Rakke rada. Seekord ronisid siis ratta selga perekonna mehed ehk Maarek ja Markus.
Ilmaennustus oli üsna šokeeriv ja tuli seda märga ollust taevast enne võistlust üsna ohtralt ja algselt lubati vett ja vilet ka võistluse ajal, mistõttu Sportinfo foorumis elav arutelu pidurite ja kummivaliku kohta käis. Enda kogemustest võin nüüd öelda, et polnud V-piduritel ega ka Deore tagavahetajal häda miskit, aga päris tõsine ämber oli mul lisaks tagasihoidlikule singlitreeningule ka paraku kummivalik :-(
Kuna oskasime täna mineku üsna hilisele sättida, siis stardiks ettevalmistust sisuliselt polnud (kui riiete selga ajamist ja ratta katuselt mahatõstmist ettevamistuseks mitte pidada :-p) ja põhimõtteliselt läksin auto juurest otse stardikoridori. Seal muidugi avastasin, et prillid olid maha jäänud, mistõttu õnnestus Ly'l väike spurt autoni ja tagasi teha, et mind hädas aidata. Kuna number Elionil mitteosaleja kohta üsna tüüpiline, 829, siis muidugi startisin stardialaks tehtud staadioni teises küljes ja stardipaugu kõlades sai oodatud paar minutit, et üldse liikuma hakata. Kuna rahvast palju, aga tee kitsas, siis oli esimesed 10 minutit matk kõige otsesemas mõttes, sest sai rahulikult pikas rivis lihtsalt kulgetud ja tekkis lootus, et äkki saabki kogu sõidu nii rahulikult teha :-DKahjuks sõidu jätk enam nii ilus polnud, sest juba umbes veerandtunni möödudes sai ühel kergel tõusul "suurepärase" kummi tõttu külg maha pandud ja sellega nii mõnegi kaasvõistleja teed takistatud. Imelikul kombel hakkasid samal tõusul ka krambid juba endast märku andma ja ei läinud poolt tundigi mööda, kui ühel singliterohkel rajaosal üsna karmide säärekrampide tõttu 2 paariminutist pausi sai tehtud. Kuna eesmärk oli siiski lõpetada, siis tuli loomulikult jätkata ja lihtsalt loota, et äkki õnnestub kuidagi edasistest seisakutest pääseda. Raja esimene poolt tundus üsna kiire, mistõttu tekkis tunne, et äkki sõidab isegi 3 tunniga ära, sest 26 km vaheajapunktis olin rajal viibinud 1:26:07 (olin sel hetkel kohal 574) ja minekut tundus isegi olevat. Tulid ka mõned lihtsamad lõigud ja kiirus oli päris hea kuni ühel täiesti sirgel teelõigul, natuke isegi positiivse kaldega allapoole, arvas tagumine ratas millegipärast, et peaks eespool asuma ja tulemus oli see, et ma lihtsalt hea hoo pealt külje keset seda teelõiku maha panin. Kuna ka kaassõitjad olid kiired, siis põrutas olude sunnil üks võistleja ka mulle otsa, aga õnneks jäime ise ja jäid ka rattad terveks. Kett peale ja lõbus sõit jätkus. Hoolimata sellest, et teine geel oli juba organismis oma "tööd" tegemas, hakkasid tekkima esimesed väsimusilmingud, sest järjekordse küljeka kartuses hakkasin eelistama sõita niiöelda kitsekate kõrval, heinaribal, mis aga oma vettinud oludes üsna korralikult "imesid" ja seetõttu tuli rohkem jõudu kulutada. Vahepealsed kruusalõigud, traditsionaalne laudast läbisõit olid päris talutavad üritused ja positiivse elamuse sain igast veetakistusest (neid oli üsna mitmeid ;)) läbi sõitmisel, sest riideid oli natuke liiga palju seljas ja kogu aeg oli hirmus kuum. Umbes 15 km enne lõppu hakkas minema raskeks ja viimased 5 km oli juba üsna korralik piin ja mööduvatele sportlastele end enam sappa riputada ei üritanud, sest lihtsalt ei suutnud. Viimase pika ja lauge tõusu kerisin juba kiuste peaaegu kõige madalama käiguga ja ei muretsenud enam sellepärast, mis ajaga finišisse jõuan. Selles olin õnneks üsna kindel, sest palju polnud enam jäänud ja ainult totaalne ebaõnn oleks suutnud seda takistada. Lõpukaare alt sõitsin siis läbi positsioonil 602 ning ajaga 3:27:49, mis lausa pool tundi kehvem, kui esimene üritus paar aastat tagasi, aga need 2 üritust pole tegelikult võrreldavad, sest tol korral olid ilma- ja rajaolud ideaalsed ja ka vorm oli oluliselt parem.
Vahetult pärast põhisõidu distantsi starti läksid võistlustulle ka noorimad osalejad ja meie perest võttis sel korral osa Markus, kes ka sel korral oli sunnitud konkurentsi pakkuma endast ca aasta vanematele poistele eesotsas Karel-Georg Nõmme ja Marten Jõeäärega, kes siis vastavalt Kalevi ja Sundstrand spordiklubide värve esindavad. Kuna ise olin rajal, siis kahjuks sõidu käiku ei saa kommenteerida, aga tulemus oli 4:03,15 ja 2000 aastal sündinutest kaotas vaid ühele poisile.
Järgmine sõit siis juba 20.08.09, KoMo karikasarja Keava etapp ja võibolla osalen isegi mina (kui viitsin normaalsema mustriga kummi alla panna) :-P
No comments:
Post a Comment