KoMo karikavõistluste VII etapp - Keava mäed - 20.08.2009

Üsna olulise osa selle aasta tähtsast pühast sai seekord siis veeta sportides ja seda lausa terve pere osavõtul :-)
KoMo järgmine etapp toimus siis Kehtna vallas, Keava mägedes, kus kohalikud rajameistrid päris arvestatava rajakese täis singleid ja tõusunukke olid meisterdanud. Kuigi minu enesetunne parimate killast polnud, näitas Ly üles initsiatiivi ja pani mul lihtsalt koos ülejäänud pereliikmetega kirja. Mis seal siis ikka, ajasin ka vormi selga, võtsin ratta katuselt alla ja läksime tegema prooviringe. Kõigepealt laste 600 m pikkune ring, mis väiksematele üsna suuri raskusi tundus tekitavat, sest tõuse omajagu ja nii mõnigi ohtlik laskumine käepärast. Edasi tegime siis proovi oma kategooria ringidel, kus naistel oli pikkuseks 1,6 km (võistlusel läbida 3 korda) ning meestel 2,8 km (6 korda võistlusel vaja üle elada). Isegi naiste rada oli üsna arvestatava hulga tõusunukkidega + veel juurikane singel, aga kui jõudsin rajasosale, mida ainult mehed sõitma pidid oli tulemuseks esialgu šokk, sest sinna kuulus pärast pisikest singlit äkklaskumine pehmele raiesmikule, millele järgnes ca 50 meetri pärast kolm järjestikust tõusu, aga kuna esimene oli minu kummi jaoks liiga pehme, siis oli kohustuslik jooksukas kohe olemas. Sellele järgnesid veel mõned korralikud tõusupõntsud + veel mõned puudevahelised singlid ja pean tunnistama, et prooviringi järgselt oli toss üsna väljas ja kahtlesin üsna tõsiselt praeguse vormi juures võimet seda ringi 6 korda läbida.

Alustasid nagu juba tavaks saanud pisemad sportlased oma 600 meetri pikusel rajal ja kohal olid seekord kõik favoriidid. Start oli Markusele tavapäraselt aeglane ja tundus, et see maksis talle ka kätte, sest rajal erilisi möödumisvõimalusi polnud ja tulemuseks oli seekord esimest korda esikolmikust väljajäämine. Võitis jälle Priit-Karmo Orupõld ajaga 0:03:47, talle järgnes ajaga 0:04:04 Hans Arved Tilk ning "igavene kolmas", Rainer Lootus, kel kuulus raja läbimiseks 0:04:07. Medalisaajatele järgnes siis Markus ajaga 0:04:20 ning temast 11 sekundit hiljem jõudis finišisse Jarko-Joel Jõessaar ning esikuuiku lõpetas esmakordselt osalenud Randel Orupõld ajaga 0:04:48.
Kokkuvõttes enne viimast etappi seis alljärgnev:
1. Markus Pajur - 50+46+46+46+46+46+41 = 321 punkti
2. Hans Arved Tilk - 46+50+41+41+39+46 = 303 punkti
3. Sten Kenerth Maalinn - 41+43+36+37+39+37+36 = 269 punkti
4. Priit-Karmo Ojapõld - 50+50+50+50+50 = 250 punkti
5. Kusti Lill - 43+34+38+40+40+38 = 233 punkti

Nagu varem mainitud, siis naisedistantsiks oli seekord 1,6 km ja Ly jaoks oli sõit igav, sest põhikonkurent Mari Esnarit kohal polnud ja puudus ka Janne Jõgi, mistõttu oli ta oma klassi ainus esindaja. Sõitis ta koos N16 esindaja Epp Kuslapi (kes küll läbis vaid 2 ringi) kui ka naisveteranide arvestuses osalevate Aivi Tarvise ja Riina Tilk'ga koos ning lõpetas sõidu üsna vahetult pärast Aivi Tarvist (2 sekundit hiljem) ajaga 0:17:22 ja sai kirja maksimumpunktid, mis hooaja kokkuvõttes kindlustab teist kohta. Kuldmedalile võidelda pole enam varianti, sest Mari edu varasemate võitude tõttu piisav.

Meeste start oli seekord jälle kõige rahvarohkem ja starti läks alates klassist U16 kokku 25 osalejat. Mina võtsin targu positsiooni stardirivi tagumises otsas, sest polnud veel kindel, mis tempoga see 6 ringi võimeline olnuks läbima. Raja algus oli sõit pikas, ühtlases rivis, sest rajal sisuliselt 1 sõidurada oli ja esimesed tõusud sõltusin eessõitja võimest tõus võtta. Õnneks läks kõik suuremate takistusteta ja pärast juurikast singlit parandasin juba positsiooni paari koha võrra ning "tuiskasin" mööda enda peakonkurentidest, Lapast ja kypsist :-p. Esimesel korralikult tõusunukil õnneks keegi ette ei jäänud ja õnnestus see võtta ratta seljas ning tegelikult ei olnud põhjust ratta seljast maha ronida enne seda kolmest tõusust koosnevat kaskaadi, sest kumm lihtsalt polnud piisavalt hea selle võtmiseks ratta seljas. Edasised singlid ja tõusud läbisin suuremate takistusteta ning lõpetasin esimese ringi ajaga 10:37, mis andis sel hetkel 19. koha, mis oli tegelikult väga positiivne üllatus. Teine ring möödus natuke kehvema ajaga (10:55), aga möödusin ühest noorvõistlejast ja hetkekohaks oli 18. Põhikonkurent Kyps oli natuke rohkem kui minuti kaugusel ning Lapa juba maas nõks alla 4 minuti. Kuigi kolmas ring oli veel aeglasem (11:08), hakkas juba tekkima tunne, et äkki võin selle sõidu isegi lõpetada :-D. Koht oli jälle parem, sest 1 võistleja keti purunemise tõttu katkestas ja Margo Lillest õnnestus mööda pressida. ;-) Põhikonkurendid kaugenesid veel ja Kyps oli nüüd juba maas umbes 2,5 minutit. Neljas ring oli juba meeleolu ok ja isegi aeg paranes veidi (10:58) ja koht samuti 1 võrra. Sellel ringil möödusid minust ringiga ka 2 liidrit. Kyps ja Lapa mulle enam ohtlikud ei olnud, sest vahe esimesena nimetatuga oli juba ca 4 minutit. Viies ring oli kõige aeglasem (11:22) ja seda tõenoliselt põhjusel, et väsimuse tõttu lonkisin sellesse kolmekordsesse mäkke juba väga vaikse tempoga. 6 ring panin vist tahtejõu mõjul paremini või kartis sisetunne tagant lähenevaid konkurente, aga aeg oli 11:03, mis kokkuvõttes tegi 1:06:03 ja andis üldarvestuses 15.koha ja vanuseklassis 9.positsiooni :-) Võitjale, Peeter Pruusile kaotasin küll natuke rohkem kui 15 minutit, aga see ei oma erilist tähtsust, sest tema on ikka Elion TOP20 sõidumees.
Võistlus andis positiivse emotsiooni tulevikuks, sest järgmisel hooajal proovib loodetavasti neid kõrgel pulsil üritusi rohkem ;-)

Järgmiseks võistlusteks siis Ly'l ja Markusel KoMo viimane etapp ning minul Xdream viimane etapp, kus olude sunnil Ly'd asendamas Mari-Liis.

Elion Cup Rakke etapp 16.08.09

Oehh, sellistel radadel kulgemiseks peab lihtsalt trenni tegema :(

Kuna Elioni radade rõõme ja muresid pole sel hooajal veel maitsta saanud, siis otsustasin proovida singliterohket Rakke rada. Seekord ronisid siis ratta selga perekonna mehed ehk Maarek ja Markus.
Ilmaennustus oli üsna šokeeriv ja tuli seda märga ollust taevast enne võistlust üsna ohtralt ja algselt lubati vett ja vilet ka võistluse ajal, mistõttu Sportinfo foorumis elav arutelu pidurite ja kummivaliku kohta käis. Enda kogemustest võin nüüd öelda, et polnud V-piduritel ega ka Deore tagavahetajal häda miskit, aga päris tõsine ämber oli mul lisaks tagasihoidlikule singlitreeningule ka paraku kummivalik :-(

Kuna oskasime täna mineku üsna hilisele sättida, siis stardiks ettevalmistust sisuliselt polnud (kui riiete selga ajamist ja ratta katuselt mahatõstmist ettevamistuseks mitte pidada :-p) ja põhimõtteliselt läksin auto juurest otse stardikoridori. Seal muidugi avastasin, et prillid olid maha jäänud, mistõttu õnnestus Ly'l väike spurt autoni ja tagasi teha, et mind hädas aidata. Kuna number Elionil mitteosaleja kohta üsna tüüpiline, 829, siis muidugi startisin stardialaks tehtud staadioni teises küljes ja stardipaugu kõlades sai oodatud paar minutit, et üldse liikuma hakata. Kuna rahvast palju, aga tee kitsas, siis oli esimesed 10 minutit matk kõige otsesemas mõttes, sest sai rahulikult pikas rivis lihtsalt kulgetud ja tekkis lootus, et äkki saabki kogu sõidu nii rahulikult teha :-D
Kahjuks sõidu jätk enam nii ilus polnud, sest juba umbes veerandtunni möödudes sai ühel kergel tõusul "suurepärase" kummi tõttu külg maha pandud ja sellega nii mõnegi kaasvõistleja teed takistatud. Imelikul kombel hakkasid samal tõusul ka krambid juba endast märku andma ja ei läinud poolt tundigi mööda, kui ühel singliterohkel rajaosal üsna karmide säärekrampide tõttu 2 paariminutist pausi sai tehtud. Kuna eesmärk oli siiski lõpetada, siis tuli loomulikult jätkata ja lihtsalt loota, et äkki õnnestub kuidagi edasistest seisakutest pääseda. Raja esimene poolt tundus üsna kiire, mistõttu tekkis tunne, et äkki sõidab isegi 3 tunniga ära, sest 26 km vaheajapunktis olin rajal viibinud 1:26:07 (olin sel hetkel kohal 574) ja minekut tundus isegi olevat. Tulid ka mõned lihtsamad lõigud ja kiirus oli päris hea kuni ühel täiesti sirgel teelõigul, natuke isegi positiivse kaldega allapoole, arvas tagumine ratas millegipärast, et peaks eespool asuma ja tulemus oli see, et ma lihtsalt hea hoo pealt külje keset seda teelõiku maha panin. Kuna ka kaassõitjad olid kiired, siis põrutas olude sunnil üks võistleja ka mulle otsa, aga õnneks jäime ise ja jäid ka rattad terveks. Kett peale ja lõbus sõit jätkus. Hoolimata sellest, et teine geel oli juba organismis oma "tööd" tegemas, hakkasid tekkima esimesed väsimusilmingud, sest järjekordse küljeka kartuses hakkasin eelistama sõita niiöelda kitsekate kõrval, heinaribal, mis aga oma vettinud oludes üsna korralikult "imesid" ja seetõttu tuli rohkem jõudu kulutada. Vahepealsed kruusalõigud, traditsionaalne laudast läbisõit olid päris talutavad üritused ja positiivse elamuse sain igast veetakistusest (neid oli üsna mitmeid ;)) läbi sõitmisel, sest riideid oli natuke liiga palju seljas ja kogu aeg oli hirmus kuum. Umbes 15 km enne lõppu hakkas minema raskeks ja viimased 5 km oli juba üsna korralik piin ja mööduvatele sportlastele end enam sappa riputada ei üritanud, sest lihtsalt ei suutnud. Viimase pika ja lauge tõusu kerisin juba kiuste peaaegu kõige madalama käiguga ja ei muretsenud enam sellepärast, mis ajaga finišisse jõuan. Selles olin õnneks üsna kindel, sest palju polnud enam jäänud ja ainult totaalne ebaõnn oleks suutnud seda takistada. Lõpukaare alt sõitsin siis läbi positsioonil 602 ning ajaga 3:27:49, mis lausa pool tundi kehvem, kui esimene üritus paar aastat tagasi, aga need 2 üritust pole tegelikult võrreldavad, sest tol korral olid ilma- ja rajaolud ideaalsed ja ka vorm oli oluliselt parem.
Vahetult pärast põhisõidu distantsi starti läksid võistlustulle ka noorimad osalejad ja meie perest võttis sel korral osa Markus, kes ka sel korral oli sunnitud konkurentsi pakkuma endast ca aasta vanematele poistele eesotsas Karel-Georg Nõmme ja Marten Jõeäärega, kes siis vastavalt Kalevi ja Sundstrand spordiklubide värve esindavad. Kuna ise olin rajal, siis kahjuks sõidu käiku ei saa kommenteerida, aga tulemus oli 4:03,15 ja 2000 aastal sündinutest kaotas vaid ühele poisile.

Järgmine sõit siis juba 20.08.09, KoMo karikasarja Keava etapp ja võibolla osalen isegi mina (kui viitsin normaalsema mustriga kummi alla panna) :-P

KoMo karikavõistluste VI etapp - Teenuse Tempo - 09.08.2009

Seekordne KoMo etapp oli siis midagi uut, temposõit eraldistardist ja asukohaks Teenuse küla kuskil kaugel Raplamaa nurgas. Seekordne üritus toimus siis kahasse Aerobike maanteesarjaga, mistõttu kohal sisuliselt kogu Eesti eraldistardi paremik eesotsas Ervin Korts-Lauriga. Osalejateks siis meie perest oma klassi üldliider (veel) Markus ja naispool Ly, kes viitsis endale kitsamad kummid alla organiseerida. Mina olin pealtvaataja ja kaasaelaja ;-)

Nagu tavaks saanud, siis esimeseks startijaks olid nooremate vanuseklasside pisikesed sportlased. Seekord oli stardiaeg lihtsalt määratud teatud ajavahemikuga, mis pisematel oli esimene pool tundi võistlusest. Markuse distantsiks sel korral 1 kilomeeter ehk 500 meetrit sirget asfaldil, ümberpööre ümber koonuse ja sama tee tagasi finišini. Päris esimeste seas ta polnud ja oli mõnede varasemate sõitjate aegadest näha, et üsna korralikult alla 3 minuti peaks asja ära tegema. Markusel see õnnestus päris hästi ja trügis ajaga 02:09,1 liidriks. Selle lõi paraku kohe üle suurim konkurent Priit-Karmo, aga tema väga tugevaks eeliseks oli maanteeratas ja aeg 01:53,6 oma klassis üsna ülekaalukas. Markuse teisel põhikonkrendil, Raineril, oli istumise all Priit-Karmo suuremate ratastega maastikuratas, aga sellest hoolimata ei õnnestunud Markusest jagu saada ning aeg oli 02:11,4. Eelmise hooaja hõbe, Hans Arved, sõitis samuti oma tavapärase maastikurattaga 02:18,7 oli üsna kaugel medalikolmikust ja ta pidi leppima 6. kohaga.

Medalikolmik siis juba neljandat korda täpselt sama:
1. Priit-Karmo Orupõld 01:53,6
2. Markus Pajur 02:09,1
3. Rainer Lootus 02:11,4
4. Jarko-Joel Jõessaar 02:13,0
5. Kusti Lill 02:17,6
6. Hans Arved Tilk 02:18,7

Hooaja kokkuvõttes veel erilisi muutusi ei toimunud:
1. Markus Pajur - 50+46+46+46+46+46 = 280 punkti
2. Hans Arved Tilk - 46+50+41+41+39 = 257 punkti
3. Sten Kenerth Maalinn - 41+43+36+37+39+37 = 233 punkti
4. Priit-Karmo Ojapõld - 50+50+50+50 = 200 punkti
5. Kusti Lill - 43+34+38+40+40 = 195 punkti

Naistel oli seekord erinevalt tavapärasest meestega võrdne distants ehk 16 kilomeetrit, mis kulges umbes 8 km valdavalt metsade vahel ühes suunas ja sama tee tagasi. Minnes kerge vastutuul, tagasi aga mõnus kütmine täistempos ;-). Stardisüsteem sama, mis kõikidel teistel ja ikka stiilselt pukilt hoidjaga ;-). Ly põhikonkurent Mari, kel seekord olid oodatult eriti kitsad kummid alla paigutatud, startis varem ja jõudis juba ka finišisse enne, kui Ly pukile jõudis, mistõttu oli hea kohe aeg niiöelda mälu talletada ja vastavalt sellele vajadusel ja võimalusel tempot reguleerida. Õnnestus see päris hästi, sest Mari aeg 32:58,2 sai ületatud lausa minutiga ja Ly finišeerides lõi stopperil aja lukku 31:54,3 ning esimene võit KoMo arvestuses oma vanuseklassis oli tõsiasi :-)- Aerobike maanteekarika arvestuses suutis küll maanterattaga väntav Viktoria Randalainen saavutada aja 26:16,1 ja sellega ka esikoha, aga ülejäänud kaasvõistlejad rohkem hõbedakohta ei ohustanud. KoMo karikasarjas liikus Ly küll Marile pisikese sammukese lähemale, aga kokkuvõttes võita enam lootust pole, sest osaletud vähem etappe ja isegi kui võidaks 2 viimast, ei annaks see midagi.

KoMo osalejate tabel siis sel korral:
1. Ly Pajur 31:54,3
2. Mari Esnar 32:58,2
3. Janne Jõgi 41:40,1

Allolev pildike aga Aerobike etapi vanuseklass N Sen1 paremusjärjestus, kus esimene Viktoria Randalainen, teine Ly Pajur ja kolmas Aivi Tarvis.


Järgmine KoMo etapp siis pühade ajal 20.08.09 Keava mägedes ja seal esialgsete plaanide kohaselt turnimas kogu pere ;-)

Pajurite 100+100 01.08-02.08

Kuna möödunud nädalavahetusel võistlusplaane polnud (Elion Otepää etapp küll toimus, aga otsustasime sel aastal mitte osaleda), siis otsustasime täide viia juba vaikselt traditsiooniks kujuneva ürituse 100 + 100, mis siis tähendab laupäeval umbes 100 kilomeetrit maastikuratta seljas sihtkoha majutuskohani ja järgmisel päeval umbes sama teekond tagasi.
Sel aastal võtsime eesmärgiks liikuda natuke kaugemale, aga vältimaks liigset kilometraazi, siis otsustasime osa teekonnast läbida rongiga. On ju meie raudteeoperaatorid seda kõvasti propageerinud. Sihtkohaks oli Vinni asula ning ööbimiskohaks seal asuv spordikompeks / hotell / restoran "Nippon House", mis tagantjärgi kommenteerides oli hinna ja kvaliteedi suhtes suurepärane valik.
Start oli siis planeeritud laupäeva esimeses pooles, aga paraku pärast ärkamist pilt väga ilus ei tundunud, sest taevas üsna hall ja umbes kella 10 paiku saime näha ka esimest sahmakat vihma. Hoolimata sellest otsustasime seljakotte pakkima hakata, sest ei tea, et vihm kedagi veel üles oleks sulatanud :-P. Päev varem toimunud sünnipäevalt olime saanud ka 2 vihmakeepi, mis tol korral kasutust ei leidnud, aga paistis spordipäeval olevat vajalik aksessuaar. Ratastega panime minema umbes 11:20, sest rong oli planeeritud väljuma 12:27. Teekond sinna polnud kodust küll pikk, aga kuna ei teadnud rongipeatuse täpset asukohta, siis läksime niiöelda kindla peale. Vihma eest meil kaugele põgeneda ei õnnestunud, sest juba enne Lagedit pakkisime keebid lahti, sest saime esimese sahmaka. Rongi peale jõudsime õigeaegselt ja teekond Kehrasse võttis umbes poolt tundi. Muidugi mõista sadas ka Kehras nagu tellimise peale vihma ja teekonna Jäneda peale võtsime juba üsna muserdatud meeleolus, sest meie ratastel ju porilaudasid pole ja vette lendas "mõnuga". Õnneks läks üsna varsti paremaks saime umbes tunnikese kuni Valgehobusemäeni (väike planeeritud kõrvalepõige) lausa vihmakatteta sõita. Sinna mäele sõites hakkas muidugi üsna korralikult sadama ja kuna liiklus sinna toimus kruusakattega teel, siis hakkasid rattad saama juba väga poriseks. Vaatetorni külastuse tegime sellest hoolimata ja nautisime mõnda aega ümbruskonna vaadet, mis küll sellise ilmaga polnud väga hea, aga asi seegi. Lähedal asuvas Jäneda kaupluse juures väike söögipaus ja vihmane teekond jätkus Vinni suunas. Kaasas olev Regio kaart küll näitas kuni Tapani kruusakat, aga tegelikkuses oli märg ja vastikult imev kruusakas vaid Lehtsest Tapani. Tapal õnnestus natuke ära eksida, sest Rakvere poole me sõita ei tahtnud, aga ei lugenud kaardilt välja, et selleks, et Moe asulasse sõita, on siiski vajadus natuke mööda Rakvere teed kulgeda. Ringisõitmisega tulid lihtsalt mõned lisakilomeetrid. Sealt edasi kulges teekond juba päris hea hooga läbi Saksi, Lasila, Levala ja Karitsa ning Vinni hakkas juba lähenema ;) Väike segadus tekkis ka kruusateel enne Vana-Vinni küla, kuna Regio kaart jälle vähe eksitas, aga võtsime sihiks ühe suurema torni lähedal asuvas suuremas asulas ja tuligi välja, et see meie sihtkoht oligi :-p Distantsiga pani minu internetikaartidelt saadud info puusse. Tegime küll mõned lisaotsad, aga planeeritud 100 km asemel tuli lausa 121 kilomeetrit.
Õhtu Vinni asulas möödus meeldivalt, sest nagu varem mainitud, oli "Nippon House" väga hea valik, sest saime sealsetes saunades oma väsinud liigeseid aurutada ja kuumutada ;). Restoranis küll kahjuks süüa ei saanud, sest kokk oli lahkunud ja ettekandja meile isuäratavaid roogasid valmistama ei tahtnud hakata :-P
Kuna laupäevane sõit osutus umbes 20% pikemaks, siis otsustasime pühapäeval tagasiteed lühendada ja sõita sama teed pidi tagasi, aga vaid kuni Aegviiduni, kust rongiga jälle Lagedile liikuda ja sealt juba koju. Kuna rongi lahkumisajaks Aegviidu jaamast 11:39, siis oli üsna varane äratus ja hommikusöök, sest ilma oli ikka kehva ja tuul veel vastu ka. Kuigi sõidu alguses tibutas vihma, siis meie õnneks oli sõidu edenedes üsna kuiv ja saime üsna rahulikus tempos tagasi kulgeda ning ei pidanud eriti muretsema hallide pilvede pärast, mis õnneks kuskil taamal olid. Aegviidu asulasse jõudsime õigeaegselt, väike burks kõhtu ja rongi ootama. Kuigi kuni Aegviiduni oli ilma täitsa ok, siis märkasime rongiaknast, et alates Kehrast pilt enam nii ilus polnud ja Lagedile jõudsimegi vihmaga. Egas siis midagi, kilekeebid selga ja kodu pole ajama. Umbes 45 minutit hiljem olime kohal ja 2 päeva peale kokku sai Ly oma spidokal kogudistantsiks täpselt 200 kilomeetrit. Minu oma küll paar kilti vähem, aga ju siis tema ei võtnud nii hästi kurve välja või sõitsin mina osa maad esiratas õhus :-D
See oli siis meie kolmas kord 100+100 läbi sõita ja järgmine aasta kindlasti plaan traditsiooni jätkata ;-)