KoMo karikavõistluste VIII etapp Rapla sprindi MV - 05.09.2009

KoMo karikavõistluste viimane etapp toimus siis samal ajal XDreamiga ja meie perest võtsid osa siis Markus ja Ly. Kummalgi tegelikult polnud erilist vajadust viimast välja anda, sest "hõbekarikad" olid tegelikult juba välja teenitud ;-)

M10 vanuseklassis oli tavapäraselt varasematele etappidele osalejaid päris palju ja toimus ka kvalifikatsioon, kus siis tulemuste järgi jaotati vastavalt A-, B- ja C-finaali. Markusel esimene katse kvalifikatsiooni sõita ebaõnnestus, sest ta kaotas järje ja üsna raja algusjärgus seisma ja mõtlema, kummale poole pöörata. Õnneks anti talle võimalus oma sõitu Ly ettenäitamisel korrata ja õnnestus see päris hästi, sest sai Priit-Karmo ja Raineri järel 3. aja ja koha A-finaalis. Kuna tervis tal väga hea polnud, siis paraku finaaliks enam piisavalt jõudu ei jätkunud ja lõpetas viimasena ehk sai 5.koha ajaga 04:49. Võitjaks nagu tavapäraselt oli Priit-Karmo, kellele järgnesid Rainer ja Hans Arved.

Hooaja kokkuvõttev (arvesse läksid 6 paremat etappi) tabel siis:
1. Priit-Karmo Ojapõld - 50+50+50+50+50+50 = 300 punkti
2. Markus Pajur - 50+46+46+46+46+46+41+40 = 280 punkti
3. Hans Arved Tilk - 46+50+41+41+39+46+43 = 267 punkti
4. Rainer Lootus - 43+43+43+43+43+46 = 261 punkti
5. Kusti Lill - 43+34+38+40+40+38+39 = 238 punkti

Naiste sõidus oli samuti kohad tegelikult jagatud ja üsna pingevabas sõidus võttis seekord võidu Mari, teine oli Ly ja kolmas Janne ning ka hooaja kokuvõtte pilt täpselt sama:
1. Mari Esnar - 50+50+50+50+46+50 = 296 punkti
2. Ly Pajur - 46+46+46+50+50+46 = 284 punkti
3. Janne Jõgi - 43+46+43+43+43 = 214 punkti


Mina osalesin vaid Juuru ja Keava etappidel ja sain kahe etapiga kogutud 71 punktiga oma klassis 15. koha ;-) Järgmine aasta püüan paremini ;-)

XDream 2009 IV etapp - Tabasalu (sprint) - 05.09.09

Selle etapi kommentaariks meenutaks Leninit, kes ütles "õppida, õppida, õppida". Jõudu ja tahtmist nagu oleks, aga kui ikka seda orienteerumisoskust ja kogemust võistluse käigus pea selge hoida pole, siis tuleb leppida ämbrikolinaga. Ka Tabasalus juhtus seda kõvasti.
Seekord oli põhitiimis lausa 2 muudatust. See, et Ly osaleda ei saa, oli selge juba üsna hooaja alguses, sest tema ja pisike staar Markus pidid osalema KoMo sarja viimasel etapil, mis paraku täpselt samal ajal toimus. Tema asendajaks õnnestus sebida endine töökaaslane Mari-Liis, kel XDream kogemus täitsa olemas :-). Teine muudatus toimus vaid paar päeva enne üritust, sest üsna ootamatult sai Indrek teada, et autot remondist laupäevaks kätte ei saa, mis tähendas seda, et Tartust end võistlusele organiseerida oleks olnud üsna raske ülesanne, sest ikkagi ratas vaja ju kaasa vedada. Sellest probleemist päästis meid õnneks Margo, kes samuti XDream kogemus olemas, sest Palukülas ta juba ju Indrekut asendas ;-)
Stardiks oli sel korral siis jalgsietapp ja huvitaval kombel tuli esimese punkti äraarvamiseks ära lahendada tagasihoidlik ülesanne. Meil käis Mari-Liisi abiga see üsna lihtsalt (abimeheks ei olnud ainult pea), aga ega see vastuse mitteteadmine ka liikumist pidurdanud poleks, sest kogu punt liikus kergel jooksusammul üsna ühtlases hanereas eesmärgi poole ja kui ikka kõik ühte teed pidi lähevad, siis on üsna võimatu, et kogu punt puusse panevad. Lubati natuke vett ja vett kohe ka saime, sest seesama arvutuse lahend asus Soome laheks, aga õnneks oli külm vesi vaid veidi üle põlvekõrguse. Ka teine punkt oli vees ja seal sai ka vähe rohkem märjaks, aga ka see oli käkitegu ja liikusime juba üsna pea jalgsietapi viimase punktini, mis oli sisuliselt sama tee tagasi stardikoridori lähistele, sest rataste vahetusala asus selle kõrval. Egas siis midagi, kaherattaliste ratsude selga ja minekut. Selleks hetkeks oli meie koht 115 ehk täitsa ootuspärane. Pärast ratta esimest punkti tegime esimese pisikese vea, arvates, et lühem rada läbi metsa järgmisse punkti meid kiiremini kohale viib, aga kuna maastik oli kohati üsna soine ja rahvast ka omajagu, siis sai üsna palju ratast käekõrval jalutatud ja üsna natuke (ca 5 minutit) aega kaotatud. Pärast seda palju aega ei kaotanud ja liikusime hea tempoga järgmisse punkti, aga selgus pärast piiksutamist ja mõningast edasisõitu, et olime võtnud hoopis ülejärgmise punkti ehk lipuke numbriga 43 oli meid veel kuskil metsarajal ootamas. 45 minutit trahvi on pikk aeg, mistõttu otsustasime siiski minna seda kadunukest otsima. Margo kaardilugemise abil see toimus ja ei võtnudki väga kaua aega, kui olime sama koha peal tagasi, aga selle erinevusega, et probleem lahendatud :-) Koht oli selleks hetkeks küll langenud ja asusime positsioonil 143. Järgnes esimene rattaralli osa (lugeda odomeetril distantsi ja sõita vastavalt legendile), aga kuna Margo jaoks Harku järve ümbrus järvejooksudest vist tuttav kant, siis kihutasime üsna hea hooga kuni kanuupunktini välja ja mul vist ei õnnestunudki oma ratta kaardialusel kaarti silmata :-D. See oli meil keskmisest vähe parem liikumine, sest etapi 63.koht tõstis meid 6 kohta kõrgemale ja alustasime kanuuretke Harku järvel kohalt 137. Kanuu loots oli meil kogenud jõgede valitseja Margo ja mul Mari-Liisiga tuli ainult sõuda, nii et higimull otsa ees. Mina sain "boonusena" jälle punktide korjamise enda õlule ja õnnestus selle 3 punkti leidmisel ka põlvini mudas (tagasihoidlikud vandesõnad jälle peas kumisemas :-p) loomulikult ära käia. Siis jälle väike temposõudmine tagasi Harku plaažile ja saime hea meeleoluga jätkata rattaralliga vol.2. Kanuutamises olime tugevad keskmikud ja koht paranes jälle 6 võrra ;). Rattaralli oli muidugi pikk ja ühtlane ratturite kolonn, mis siis liikus vist esimeste ratturite oskuste järgi, aga kuna meie positsiooni oli ikka viimase kolmandiku seas, siis see orienteerumistase vist väga hea polnud, sest raja keskpaigas olime üsna ummikus ja pärast sõitmist ja mitmekordset mõtlemist lihtsalt kulgesime tagasi punkti, kust viga alguse sai. Sealt juhendi järgi edasi, kuni ühele lagedamale punktile jõudes äkki märkasime paarisaja meetri kaugusel kümneid puistekuhja otsa ronivaid võistlejaid, mis andis selge vihje, et kadunud punkt just seal pesitsebki. Jätsime juhendist lähtuva võsatuuri ära ja põrutasime otse sinna üles, et rattaralli põhieesmärk täide viia. Peataolek rattarallil aga tähedas ajakadu ja kohaks oli sellest punktis 147. Pärast seda punkti toimus jälle väike orienteerumiseksimus, sest magasime õige pöörde maha, aga see probleem sai ka mõnede minutite ühise mõttetööga lahendatud. Väike kross siis karjääri kruusateel, milles küll porilompide hulk üsna arvestatav, aga õige pea olime lisaülesande juures, milleks oli seekord üsna kaaluka ja suure kivi tassimine mingil umbes sajameetrisel ringil. Mul Mari-Liisiga läks asi lihtsalt, sest Margo arvas, et on käkitegu see kivi ise tassida ja tõstis selle endale turjale. Meil jäi üle kaasa jalutades ainult konkurentidele teada anda, et meiepoolne osalus on moraalne tugi :-p. Lisaülesandele (paremuselt ikka 25. koht, aplaus Margole ) järgnes valik-orienteerumine, aga õnneks paistsid korraldajad vist ette aimavat, et mul põlv väga valusaks jääb ja nägid juhendis ette vaid ühe punkti leidmise, mis lonkava jooksusammuga võimatu ülesanne polnud ja lahkusime sealt kohal 139 ehk väikese edasiminekuga. Sel hetkel olime Ca 4 tundi rajal olnud ja Mari-Liis andis abikaasa Maurile telefonitsi teada, et varsti lõpp ja läheb vaid pool tundi veel. Mina nii kindel selles polnud ja mul oli paraku ka õigus, sest saime hakkama õhtu tipphetkega, ca 40 minutit kestev jalgrattasõit Laabi külla üle Paldiski maantee, kuigi tegelikkuses oleks ka 10 minutiga mööda otseteed asja ära ajanud. Segadust tekitaski see, et see otsetee polnud täiel määral kaardil näidatud, mistõttu läksime minu initsiatiivil niiöelda lihtsama vastupanu teed ja kihutasime mööda asfalti kuni kanalateni, et siis teed üle-eelviimasesse punkti otsida. Võttis see siis umbes poolt tundi kauem, kui kaaskonkurentidel, aga vigadest pidi ju õpitama :-p. Sealt lõppu oli juba käkitegu ja finišisse jõudsime ajaga 5:06:33, mis Tabasalu sprindil andis meile siis 144. koha.
Laias laastus näitas see koht väga hästi seda, mis tasemel võivad esineda algajad, sest kui jätta välja öise etapi 89.koht (kus meie lemmikul, jalgrattal, oli suurem osakaal), siis ülejäänud 3 etapi kohad olid 141, 145 ja 144 ja seetõttu hooaja kokkuvõttes üldarvestuse 141. ja oma klassi 50. koht vist oli see, mis me ka oma debüüthooajal väärisime.
Kui tervise korda saab ja orienteerumistrenni jõuab/tahab/viitsib teha, siis järgmine aasta rivis, aga kui ei, siis kindlasti ülejärgmisel, sest need ürituse tegelikult on väärt osalemist :-)

Karula Rattareede IV etapp - 28.08.2009

Puhkuse viimastel päevadel otsustasime külastada ka vanemaid Lõuna-Eestis ja juhtus samal ajal olema ka üks kohaliku tähtsusega rattavõistluse "Karula Rattareede" IV ehk hooaja viimane etapp. Antslast Lüllemäele on distants tagasihoidlik 15 kilomeetrit ja kuna rajapikkus meesteklassis 22 km, siis pakkusin välja idee, et sõidame soojenduse mõttes rahulikult ratastega Lüllemäele, osaleme võistlustel ja pärast niiöelda mahakerimine tagasi Antslasse. Asja väikseks miinuseks oli see, et võistlus hakkas kell 19:00 ja arvestuste kohaselt oleks pidanud toimuma tagasisõit juba üsna pimedas, aga sellele probleemile aitas lahenduse leida Ly isa Arno, kes vapralt meiega sama asja kaasa lubas teha ja kuna tema rattal olemas valgustus, siis oleks ka pimedamas turvalisem olnud. Mõeldud, tehtud ja kolmekesi siis plaan teoks teha. Üritusega oleks täiel määral peaaegu liitunud ka Ly vend Indrek, aga kuna ta ei jõudnud Antslasse piisavalt vara, siis pidi ta ikkagi ratta võistluspaika organiseerima auto abiga. Kuigi toimusid ka lastevõistlused, olid need paraku liiga lühikesed, et oleks olnud mõtet Markust sinna 2 tundi varem vedada, seega tema seekord ei osalenud.

Sõit võistluspaika (asfalt ja kruusateed enamvähem pooleks) oli vastavalt plaanidele väga rahulik ja sellele aitas muidugi kaasa ka kruusakattega teede üsna kehv olukord ja enne Lüllemäed alanud künklik maastik (Kaika polnud ju enam väga kaugel :-p). Kohale jõudsime planeeritult ja starti läksid 24 osaleja hulgas siis lisaks minule Ly, Indrek ja Arno. Mina ja Indrek sõitma siis pikka maad (2 ringi x 11 km) ja Ly ning Arno lühemat (1 ring) vastavalt nende vanuseklassidele "naised" ja "U40". Arnol küll tegelik vanuseklass kõrgem, aga selles seal eraldi arvestust polnud.

Startisid siis kõik korraga ja loomulikult pani kohalik neljast mehest koosnev eliit eesotsas Ivo Suurega tuhantnelja minema. Üritas neil veel sabas püsida heal tasemel harrastaja Meelis Oja, aga pikalt tal sabas loksuda ei lastud ja juba esimese ringi keskel pingutas ta silmapiiril üksinda. Mina haakisin end veteranide liidri Olev Kannimäe ja naiste favoriidi Pille Kannimäe sappa ja üritasin sealsetel küngastel kaasa minna kiirusega kuni 50 km/h (MTB!). Selles pundis olid veel ka Antsla esindaja Ülar Morel ning ka Indrek, kes küll esimese ringi poole peal minu vedamise ajal ühel laugel tõusul tempoga kaasa ei suutnud minna ja maha jäi. Esimese ringi lõpupoole andsid tempole alla ka Olev ja Pille ning meie Ülariga jätkasime Meelise jälitamist, kellele lähenesime, aga väga vaikselt. Teise ringi keskpaigas õnnestus jälitaja siiski kinni püüda, ning koha 5-7 pidime siis ära jagama omavahel. Minu vedamise ajal kasutasid sabas kulgevad jälitajad ühel laskumisel olukorra enda kasuks ja põrutasin niimoodi mööda, et ma olukorra maha magasin ja läinud nad olidki. Leppisin lihtsalt faktiga, et sealsetel radadel mitmeid kordi juba varem osalenud mehed lihtsalt kavaldasid mu üle. Tuli vaid rahulikult finišisse kulgeda ja aeg-ajalt üle õla piiludes lihtsalt kontrollida, et ega jälitaja Indrek ohtlikult lähedal poleks. Tagant ohtu ei olnud, seega lõpetasin distantsi ajaga 37 minutit (keskmine kiirus 31 km/h) ja andis see 7. koha. Indrek kaotas mulle umbes 4 minutit. Ly saavutas aga ajaga 21:09 oma klassis 3. koha :-) Arno ajaks oli mõned sekundid peale 22 minutit, aga kahjuks ei tea tema kohta, sest tulemuste avaldamisega internetis paraku Lüllemäel ei hiilata. Sellest hoolimata oli üritus väga hästi korraldatud ja viimase etapi puhul saime lõpus isegi kringlit süüa ja limonaadi limpsida :-). Kuna hakkas pimedaks minema, siis hakkasime minema ja saime järgmisel päeval Indreku abil teada, et Ly oli ka oma koha eest väikese auhinna kinkekaardi näol saanud :-)

Järgmisel hooajal üritab äkki võimaluse korral rohkematel etappidel osaleda, et ka kokuvõttes parema kohta püüda ;-)

KoMo karikavõistluste VII etapp - Keava mäed - 20.08.2009

Üsna olulise osa selle aasta tähtsast pühast sai seekord siis veeta sportides ja seda lausa terve pere osavõtul :-)
KoMo järgmine etapp toimus siis Kehtna vallas, Keava mägedes, kus kohalikud rajameistrid päris arvestatava rajakese täis singleid ja tõusunukke olid meisterdanud. Kuigi minu enesetunne parimate killast polnud, näitas Ly üles initsiatiivi ja pani mul lihtsalt koos ülejäänud pereliikmetega kirja. Mis seal siis ikka, ajasin ka vormi selga, võtsin ratta katuselt alla ja läksime tegema prooviringe. Kõigepealt laste 600 m pikkune ring, mis väiksematele üsna suuri raskusi tundus tekitavat, sest tõuse omajagu ja nii mõnigi ohtlik laskumine käepärast. Edasi tegime siis proovi oma kategooria ringidel, kus naistel oli pikkuseks 1,6 km (võistlusel läbida 3 korda) ning meestel 2,8 km (6 korda võistlusel vaja üle elada). Isegi naiste rada oli üsna arvestatava hulga tõusunukkidega + veel juurikane singel, aga kui jõudsin rajasosale, mida ainult mehed sõitma pidid oli tulemuseks esialgu šokk, sest sinna kuulus pärast pisikest singlit äkklaskumine pehmele raiesmikule, millele järgnes ca 50 meetri pärast kolm järjestikust tõusu, aga kuna esimene oli minu kummi jaoks liiga pehme, siis oli kohustuslik jooksukas kohe olemas. Sellele järgnesid veel mõned korralikud tõusupõntsud + veel mõned puudevahelised singlid ja pean tunnistama, et prooviringi järgselt oli toss üsna väljas ja kahtlesin üsna tõsiselt praeguse vormi juures võimet seda ringi 6 korda läbida.

Alustasid nagu juba tavaks saanud pisemad sportlased oma 600 meetri pikusel rajal ja kohal olid seekord kõik favoriidid. Start oli Markusele tavapäraselt aeglane ja tundus, et see maksis talle ka kätte, sest rajal erilisi möödumisvõimalusi polnud ja tulemuseks oli seekord esimest korda esikolmikust väljajäämine. Võitis jälle Priit-Karmo Orupõld ajaga 0:03:47, talle järgnes ajaga 0:04:04 Hans Arved Tilk ning "igavene kolmas", Rainer Lootus, kel kuulus raja läbimiseks 0:04:07. Medalisaajatele järgnes siis Markus ajaga 0:04:20 ning temast 11 sekundit hiljem jõudis finišisse Jarko-Joel Jõessaar ning esikuuiku lõpetas esmakordselt osalenud Randel Orupõld ajaga 0:04:48.
Kokkuvõttes enne viimast etappi seis alljärgnev:
1. Markus Pajur - 50+46+46+46+46+46+41 = 321 punkti
2. Hans Arved Tilk - 46+50+41+41+39+46 = 303 punkti
3. Sten Kenerth Maalinn - 41+43+36+37+39+37+36 = 269 punkti
4. Priit-Karmo Ojapõld - 50+50+50+50+50 = 250 punkti
5. Kusti Lill - 43+34+38+40+40+38 = 233 punkti

Nagu varem mainitud, siis naisedistantsiks oli seekord 1,6 km ja Ly jaoks oli sõit igav, sest põhikonkurent Mari Esnarit kohal polnud ja puudus ka Janne Jõgi, mistõttu oli ta oma klassi ainus esindaja. Sõitis ta koos N16 esindaja Epp Kuslapi (kes küll läbis vaid 2 ringi) kui ka naisveteranide arvestuses osalevate Aivi Tarvise ja Riina Tilk'ga koos ning lõpetas sõidu üsna vahetult pärast Aivi Tarvist (2 sekundit hiljem) ajaga 0:17:22 ja sai kirja maksimumpunktid, mis hooaja kokkuvõttes kindlustab teist kohta. Kuldmedalile võidelda pole enam varianti, sest Mari edu varasemate võitude tõttu piisav.

Meeste start oli seekord jälle kõige rahvarohkem ja starti läks alates klassist U16 kokku 25 osalejat. Mina võtsin targu positsiooni stardirivi tagumises otsas, sest polnud veel kindel, mis tempoga see 6 ringi võimeline olnuks läbima. Raja algus oli sõit pikas, ühtlases rivis, sest rajal sisuliselt 1 sõidurada oli ja esimesed tõusud sõltusin eessõitja võimest tõus võtta. Õnneks läks kõik suuremate takistusteta ja pärast juurikast singlit parandasin juba positsiooni paari koha võrra ning "tuiskasin" mööda enda peakonkurentidest, Lapast ja kypsist :-p. Esimesel korralikult tõusunukil õnneks keegi ette ei jäänud ja õnnestus see võtta ratta seljas ning tegelikult ei olnud põhjust ratta seljast maha ronida enne seda kolmest tõusust koosnevat kaskaadi, sest kumm lihtsalt polnud piisavalt hea selle võtmiseks ratta seljas. Edasised singlid ja tõusud läbisin suuremate takistusteta ning lõpetasin esimese ringi ajaga 10:37, mis andis sel hetkel 19. koha, mis oli tegelikult väga positiivne üllatus. Teine ring möödus natuke kehvema ajaga (10:55), aga möödusin ühest noorvõistlejast ja hetkekohaks oli 18. Põhikonkurent Kyps oli natuke rohkem kui minuti kaugusel ning Lapa juba maas nõks alla 4 minuti. Kuigi kolmas ring oli veel aeglasem (11:08), hakkas juba tekkima tunne, et äkki võin selle sõidu isegi lõpetada :-D. Koht oli jälle parem, sest 1 võistleja keti purunemise tõttu katkestas ja Margo Lillest õnnestus mööda pressida. ;-) Põhikonkurendid kaugenesid veel ja Kyps oli nüüd juba maas umbes 2,5 minutit. Neljas ring oli juba meeleolu ok ja isegi aeg paranes veidi (10:58) ja koht samuti 1 võrra. Sellel ringil möödusid minust ringiga ka 2 liidrit. Kyps ja Lapa mulle enam ohtlikud ei olnud, sest vahe esimesena nimetatuga oli juba ca 4 minutit. Viies ring oli kõige aeglasem (11:22) ja seda tõenoliselt põhjusel, et väsimuse tõttu lonkisin sellesse kolmekordsesse mäkke juba väga vaikse tempoga. 6 ring panin vist tahtejõu mõjul paremini või kartis sisetunne tagant lähenevaid konkurente, aga aeg oli 11:03, mis kokkuvõttes tegi 1:06:03 ja andis üldarvestuses 15.koha ja vanuseklassis 9.positsiooni :-) Võitjale, Peeter Pruusile kaotasin küll natuke rohkem kui 15 minutit, aga see ei oma erilist tähtsust, sest tema on ikka Elion TOP20 sõidumees.
Võistlus andis positiivse emotsiooni tulevikuks, sest järgmisel hooajal proovib loodetavasti neid kõrgel pulsil üritusi rohkem ;-)

Järgmiseks võistlusteks siis Ly'l ja Markusel KoMo viimane etapp ning minul Xdream viimane etapp, kus olude sunnil Ly'd asendamas Mari-Liis.

Elion Cup Rakke etapp 16.08.09

Oehh, sellistel radadel kulgemiseks peab lihtsalt trenni tegema :(

Kuna Elioni radade rõõme ja muresid pole sel hooajal veel maitsta saanud, siis otsustasin proovida singliterohket Rakke rada. Seekord ronisid siis ratta selga perekonna mehed ehk Maarek ja Markus.
Ilmaennustus oli üsna šokeeriv ja tuli seda märga ollust taevast enne võistlust üsna ohtralt ja algselt lubati vett ja vilet ka võistluse ajal, mistõttu Sportinfo foorumis elav arutelu pidurite ja kummivaliku kohta käis. Enda kogemustest võin nüüd öelda, et polnud V-piduritel ega ka Deore tagavahetajal häda miskit, aga päris tõsine ämber oli mul lisaks tagasihoidlikule singlitreeningule ka paraku kummivalik :-(

Kuna oskasime täna mineku üsna hilisele sättida, siis stardiks ettevalmistust sisuliselt polnud (kui riiete selga ajamist ja ratta katuselt mahatõstmist ettevamistuseks mitte pidada :-p) ja põhimõtteliselt läksin auto juurest otse stardikoridori. Seal muidugi avastasin, et prillid olid maha jäänud, mistõttu õnnestus Ly'l väike spurt autoni ja tagasi teha, et mind hädas aidata. Kuna number Elionil mitteosaleja kohta üsna tüüpiline, 829, siis muidugi startisin stardialaks tehtud staadioni teises küljes ja stardipaugu kõlades sai oodatud paar minutit, et üldse liikuma hakata. Kuna rahvast palju, aga tee kitsas, siis oli esimesed 10 minutit matk kõige otsesemas mõttes, sest sai rahulikult pikas rivis lihtsalt kulgetud ja tekkis lootus, et äkki saabki kogu sõidu nii rahulikult teha :-D
Kahjuks sõidu jätk enam nii ilus polnud, sest juba umbes veerandtunni möödudes sai ühel kergel tõusul "suurepärase" kummi tõttu külg maha pandud ja sellega nii mõnegi kaasvõistleja teed takistatud. Imelikul kombel hakkasid samal tõusul ka krambid juba endast märku andma ja ei läinud poolt tundigi mööda, kui ühel singliterohkel rajaosal üsna karmide säärekrampide tõttu 2 paariminutist pausi sai tehtud. Kuna eesmärk oli siiski lõpetada, siis tuli loomulikult jätkata ja lihtsalt loota, et äkki õnnestub kuidagi edasistest seisakutest pääseda. Raja esimene poolt tundus üsna kiire, mistõttu tekkis tunne, et äkki sõidab isegi 3 tunniga ära, sest 26 km vaheajapunktis olin rajal viibinud 1:26:07 (olin sel hetkel kohal 574) ja minekut tundus isegi olevat. Tulid ka mõned lihtsamad lõigud ja kiirus oli päris hea kuni ühel täiesti sirgel teelõigul, natuke isegi positiivse kaldega allapoole, arvas tagumine ratas millegipärast, et peaks eespool asuma ja tulemus oli see, et ma lihtsalt hea hoo pealt külje keset seda teelõiku maha panin. Kuna ka kaassõitjad olid kiired, siis põrutas olude sunnil üks võistleja ka mulle otsa, aga õnneks jäime ise ja jäid ka rattad terveks. Kett peale ja lõbus sõit jätkus. Hoolimata sellest, et teine geel oli juba organismis oma "tööd" tegemas, hakkasid tekkima esimesed väsimusilmingud, sest järjekordse küljeka kartuses hakkasin eelistama sõita niiöelda kitsekate kõrval, heinaribal, mis aga oma vettinud oludes üsna korralikult "imesid" ja seetõttu tuli rohkem jõudu kulutada. Vahepealsed kruusalõigud, traditsionaalne laudast läbisõit olid päris talutavad üritused ja positiivse elamuse sain igast veetakistusest (neid oli üsna mitmeid ;)) läbi sõitmisel, sest riideid oli natuke liiga palju seljas ja kogu aeg oli hirmus kuum. Umbes 15 km enne lõppu hakkas minema raskeks ja viimased 5 km oli juba üsna korralik piin ja mööduvatele sportlastele end enam sappa riputada ei üritanud, sest lihtsalt ei suutnud. Viimase pika ja lauge tõusu kerisin juba kiuste peaaegu kõige madalama käiguga ja ei muretsenud enam sellepärast, mis ajaga finišisse jõuan. Selles olin õnneks üsna kindel, sest palju polnud enam jäänud ja ainult totaalne ebaõnn oleks suutnud seda takistada. Lõpukaare alt sõitsin siis läbi positsioonil 602 ning ajaga 3:27:49, mis lausa pool tundi kehvem, kui esimene üritus paar aastat tagasi, aga need 2 üritust pole tegelikult võrreldavad, sest tol korral olid ilma- ja rajaolud ideaalsed ja ka vorm oli oluliselt parem.
Vahetult pärast põhisõidu distantsi starti läksid võistlustulle ka noorimad osalejad ja meie perest võttis sel korral osa Markus, kes ka sel korral oli sunnitud konkurentsi pakkuma endast ca aasta vanematele poistele eesotsas Karel-Georg Nõmme ja Marten Jõeäärega, kes siis vastavalt Kalevi ja Sundstrand spordiklubide värve esindavad. Kuna ise olin rajal, siis kahjuks sõidu käiku ei saa kommenteerida, aga tulemus oli 4:03,15 ja 2000 aastal sündinutest kaotas vaid ühele poisile.

Järgmine sõit siis juba 20.08.09, KoMo karikasarja Keava etapp ja võibolla osalen isegi mina (kui viitsin normaalsema mustriga kummi alla panna) :-P

KoMo karikavõistluste VI etapp - Teenuse Tempo - 09.08.2009

Seekordne KoMo etapp oli siis midagi uut, temposõit eraldistardist ja asukohaks Teenuse küla kuskil kaugel Raplamaa nurgas. Seekordne üritus toimus siis kahasse Aerobike maanteesarjaga, mistõttu kohal sisuliselt kogu Eesti eraldistardi paremik eesotsas Ervin Korts-Lauriga. Osalejateks siis meie perest oma klassi üldliider (veel) Markus ja naispool Ly, kes viitsis endale kitsamad kummid alla organiseerida. Mina olin pealtvaataja ja kaasaelaja ;-)

Nagu tavaks saanud, siis esimeseks startijaks olid nooremate vanuseklasside pisikesed sportlased. Seekord oli stardiaeg lihtsalt määratud teatud ajavahemikuga, mis pisematel oli esimene pool tundi võistlusest. Markuse distantsiks sel korral 1 kilomeeter ehk 500 meetrit sirget asfaldil, ümberpööre ümber koonuse ja sama tee tagasi finišini. Päris esimeste seas ta polnud ja oli mõnede varasemate sõitjate aegadest näha, et üsna korralikult alla 3 minuti peaks asja ära tegema. Markusel see õnnestus päris hästi ja trügis ajaga 02:09,1 liidriks. Selle lõi paraku kohe üle suurim konkurent Priit-Karmo, aga tema väga tugevaks eeliseks oli maanteeratas ja aeg 01:53,6 oma klassis üsna ülekaalukas. Markuse teisel põhikonkrendil, Raineril, oli istumise all Priit-Karmo suuremate ratastega maastikuratas, aga sellest hoolimata ei õnnestunud Markusest jagu saada ning aeg oli 02:11,4. Eelmise hooaja hõbe, Hans Arved, sõitis samuti oma tavapärase maastikurattaga 02:18,7 oli üsna kaugel medalikolmikust ja ta pidi leppima 6. kohaga.

Medalikolmik siis juba neljandat korda täpselt sama:
1. Priit-Karmo Orupõld 01:53,6
2. Markus Pajur 02:09,1
3. Rainer Lootus 02:11,4
4. Jarko-Joel Jõessaar 02:13,0
5. Kusti Lill 02:17,6
6. Hans Arved Tilk 02:18,7

Hooaja kokkuvõttes veel erilisi muutusi ei toimunud:
1. Markus Pajur - 50+46+46+46+46+46 = 280 punkti
2. Hans Arved Tilk - 46+50+41+41+39 = 257 punkti
3. Sten Kenerth Maalinn - 41+43+36+37+39+37 = 233 punkti
4. Priit-Karmo Ojapõld - 50+50+50+50 = 200 punkti
5. Kusti Lill - 43+34+38+40+40 = 195 punkti

Naistel oli seekord erinevalt tavapärasest meestega võrdne distants ehk 16 kilomeetrit, mis kulges umbes 8 km valdavalt metsade vahel ühes suunas ja sama tee tagasi. Minnes kerge vastutuul, tagasi aga mõnus kütmine täistempos ;-). Stardisüsteem sama, mis kõikidel teistel ja ikka stiilselt pukilt hoidjaga ;-). Ly põhikonkurent Mari, kel seekord olid oodatult eriti kitsad kummid alla paigutatud, startis varem ja jõudis juba ka finišisse enne, kui Ly pukile jõudis, mistõttu oli hea kohe aeg niiöelda mälu talletada ja vastavalt sellele vajadusel ja võimalusel tempot reguleerida. Õnnestus see päris hästi, sest Mari aeg 32:58,2 sai ületatud lausa minutiga ja Ly finišeerides lõi stopperil aja lukku 31:54,3 ning esimene võit KoMo arvestuses oma vanuseklassis oli tõsiasi :-)- Aerobike maanteekarika arvestuses suutis küll maanterattaga väntav Viktoria Randalainen saavutada aja 26:16,1 ja sellega ka esikoha, aga ülejäänud kaasvõistlejad rohkem hõbedakohta ei ohustanud. KoMo karikasarjas liikus Ly küll Marile pisikese sammukese lähemale, aga kokkuvõttes võita enam lootust pole, sest osaletud vähem etappe ja isegi kui võidaks 2 viimast, ei annaks see midagi.

KoMo osalejate tabel siis sel korral:
1. Ly Pajur 31:54,3
2. Mari Esnar 32:58,2
3. Janne Jõgi 41:40,1

Allolev pildike aga Aerobike etapi vanuseklass N Sen1 paremusjärjestus, kus esimene Viktoria Randalainen, teine Ly Pajur ja kolmas Aivi Tarvis.


Järgmine KoMo etapp siis pühade ajal 20.08.09 Keava mägedes ja seal esialgsete plaanide kohaselt turnimas kogu pere ;-)

Pajurite 100+100 01.08-02.08

Kuna möödunud nädalavahetusel võistlusplaane polnud (Elion Otepää etapp küll toimus, aga otsustasime sel aastal mitte osaleda), siis otsustasime täide viia juba vaikselt traditsiooniks kujuneva ürituse 100 + 100, mis siis tähendab laupäeval umbes 100 kilomeetrit maastikuratta seljas sihtkoha majutuskohani ja järgmisel päeval umbes sama teekond tagasi.
Sel aastal võtsime eesmärgiks liikuda natuke kaugemale, aga vältimaks liigset kilometraazi, siis otsustasime osa teekonnast läbida rongiga. On ju meie raudteeoperaatorid seda kõvasti propageerinud. Sihtkohaks oli Vinni asula ning ööbimiskohaks seal asuv spordikompeks / hotell / restoran "Nippon House", mis tagantjärgi kommenteerides oli hinna ja kvaliteedi suhtes suurepärane valik.
Start oli siis planeeritud laupäeva esimeses pooles, aga paraku pärast ärkamist pilt väga ilus ei tundunud, sest taevas üsna hall ja umbes kella 10 paiku saime näha ka esimest sahmakat vihma. Hoolimata sellest otsustasime seljakotte pakkima hakata, sest ei tea, et vihm kedagi veel üles oleks sulatanud :-P. Päev varem toimunud sünnipäevalt olime saanud ka 2 vihmakeepi, mis tol korral kasutust ei leidnud, aga paistis spordipäeval olevat vajalik aksessuaar. Ratastega panime minema umbes 11:20, sest rong oli planeeritud väljuma 12:27. Teekond sinna polnud kodust küll pikk, aga kuna ei teadnud rongipeatuse täpset asukohta, siis läksime niiöelda kindla peale. Vihma eest meil kaugele põgeneda ei õnnestunud, sest juba enne Lagedit pakkisime keebid lahti, sest saime esimese sahmaka. Rongi peale jõudsime õigeaegselt ja teekond Kehrasse võttis umbes poolt tundi. Muidugi mõista sadas ka Kehras nagu tellimise peale vihma ja teekonna Jäneda peale võtsime juba üsna muserdatud meeleolus, sest meie ratastel ju porilaudasid pole ja vette lendas "mõnuga". Õnneks läks üsna varsti paremaks saime umbes tunnikese kuni Valgehobusemäeni (väike planeeritud kõrvalepõige) lausa vihmakatteta sõita. Sinna mäele sõites hakkas muidugi üsna korralikult sadama ja kuna liiklus sinna toimus kruusakattega teel, siis hakkasid rattad saama juba väga poriseks. Vaatetorni külastuse tegime sellest hoolimata ja nautisime mõnda aega ümbruskonna vaadet, mis küll sellise ilmaga polnud väga hea, aga asi seegi. Lähedal asuvas Jäneda kaupluse juures väike söögipaus ja vihmane teekond jätkus Vinni suunas. Kaasas olev Regio kaart küll näitas kuni Tapani kruusakat, aga tegelikkuses oli märg ja vastikult imev kruusakas vaid Lehtsest Tapani. Tapal õnnestus natuke ära eksida, sest Rakvere poole me sõita ei tahtnud, aga ei lugenud kaardilt välja, et selleks, et Moe asulasse sõita, on siiski vajadus natuke mööda Rakvere teed kulgeda. Ringisõitmisega tulid lihtsalt mõned lisakilomeetrid. Sealt edasi kulges teekond juba päris hea hooga läbi Saksi, Lasila, Levala ja Karitsa ning Vinni hakkas juba lähenema ;) Väike segadus tekkis ka kruusateel enne Vana-Vinni küla, kuna Regio kaart jälle vähe eksitas, aga võtsime sihiks ühe suurema torni lähedal asuvas suuremas asulas ja tuligi välja, et see meie sihtkoht oligi :-p Distantsiga pani minu internetikaartidelt saadud info puusse. Tegime küll mõned lisaotsad, aga planeeritud 100 km asemel tuli lausa 121 kilomeetrit.
Õhtu Vinni asulas möödus meeldivalt, sest nagu varem mainitud, oli "Nippon House" väga hea valik, sest saime sealsetes saunades oma väsinud liigeseid aurutada ja kuumutada ;). Restoranis küll kahjuks süüa ei saanud, sest kokk oli lahkunud ja ettekandja meile isuäratavaid roogasid valmistama ei tahtnud hakata :-P
Kuna laupäevane sõit osutus umbes 20% pikemaks, siis otsustasime pühapäeval tagasiteed lühendada ja sõita sama teed pidi tagasi, aga vaid kuni Aegviiduni, kust rongiga jälle Lagedile liikuda ja sealt juba koju. Kuna rongi lahkumisajaks Aegviidu jaamast 11:39, siis oli üsna varane äratus ja hommikusöök, sest ilma oli ikka kehva ja tuul veel vastu ka. Kuigi sõidu alguses tibutas vihma, siis meie õnneks oli sõidu edenedes üsna kuiv ja saime üsna rahulikus tempos tagasi kulgeda ning ei pidanud eriti muretsema hallide pilvede pärast, mis õnneks kuskil taamal olid. Aegviidu asulasse jõudsime õigeaegselt, väike burks kõhtu ja rongi ootama. Kuigi kuni Aegviiduni oli ilma täitsa ok, siis märkasime rongiaknast, et alates Kehrast pilt enam nii ilus polnud ja Lagedile jõudsimegi vihmaga. Egas siis midagi, kilekeebid selga ja kodu pole ajama. Umbes 45 minutit hiljem olime kohal ja 2 päeva peale kokku sai Ly oma spidokal kogudistantsiks täpselt 200 kilomeetrit. Minu oma küll paar kilti vähem, aga ju siis tema ei võtnud nii hästi kurve välja või sõitsin mina osa maad esiratas õhus :-D
See oli siis meie kolmas kord 100+100 läbi sõita ja järgmine aasta kindlasti plaan traditsiooni jätkata ;-)

XDream 2009 Elva etapp - Oih, jälle läks kõik viltu :(

Selle hooaja Xdream III etapi toimumiskohaks oli 27.07.09 siis Elva ja Itella tiimi "orienteerumisspets" Maareki peas jäi võistlusjärgselt kummitama "õppida, õppida ja veelkord õppida seda va orienteerumist", sest suutsin oma "tagasihoidlike" bläkkidega kaaslased sõna otseses mõttes võssa vedada.
Kuigi ootused olid seoses Arno poolt värskelt valmis meisterdatud kaardihoidjaga kõrged, sai meie väheke ebaõnnestunud spordipäev alguse juba enne starti, sest kui kohale jõudis Indrek, andis ta teada, et enesetunne kehvake ja ta pole kindel, kas lõpuni vastu peab. Mis seal ikka, mõtlesime, et vähemalt proovi teeme. Läksid mõned hetked mööda ja avastas Indrek oma üllatuseks, et kiiver koju jäänud. Kuna varasemalt on kiivreid etappidel müüdud, siis kiire plaan keskusse liikuda ja sealt probleemile lahendus leida, aga nii lihtsalt kahjuks ei läinud, sest meie üllatuseks seekord seda turvavarustust ei müüdud. Õnneks oli Indrek kiire reageerija, suundus registreerimistelgi juurde ning tal õnnestus probleemile lahendus leida sealt laenatud "laheda" Briko kiivriga, mis vaevalt pähe läks, aga vähemalt oli nõutele vastav lisavarustus olemas ;-)
B-raja start algas siis jalgsiorienteerumisega ja juba esimese punktiga üritati tiime natuke hajutada, sest iga meeskonnaliige pidi võtma ühe "oma" punkti. Kuna kogu rahvas pani punktide poole plagama, siis tegime kiire otsuse, et mina võtan punkti A ehk vasakpoolse, Ly keskmise ja Indrek parempoolse ja tulemus oli täitsa ok. Mina käisin üle jõe ujumas korra (esimene ületus mööda suurepärast metallsilda), Ly sulpsas vette mõlemal ületusel ning Indrek jäi hoopis kuivaks, sest kasutas silda. Punktis 2 kohtusime üsna kiirelt ja jätkasime jooksmist ilusas hanereas koos kaasvõi(s)tlejatega ja seda mööda mudaseid väljasid kuni kanuupunktini. Üle tuli elada ka 2 jõeületust, aga need olid tossude mudast loputamise suhtes pigem positiivne nähtus :-P.
Kanuus hakkas peale üks tõsisem jama, sest see kitsuke Elva jõgi oli täis igasugust puidusodi, mistõttu tuli üsna pidevalt kuskil järjekorras seista ja tihti murdunud puude all limbot teha ja alt läbi üritada pressida. Mingi moment läks meie kanuust kaduma üks aer ja kuna jõgi üsna keskmise vooluga, siis reageeris Indrek kiiresti ja sukeldus pea ees vette, et päästa minema ujuv abivahend. Aer päästeti, aga kahjude hulka kanti Indreku prillid, mille ta eest unustas võtta ja need paraku vetesügavustesse eksisid. Üldiselt oli kanuuetapp üsna omapärane, sest punkte kaardil polnud ja need tuli märkida pärast leidmist. Kuna see jõgi oli üks suur sik-sak, siis loomulikult pärast punkti leidmist asukoha suhtes väga täpset aimu polnud ja kuna see kanuutamine oli üsna suur rapsimine, siis polnud ka väga palju aega selle peale mõelda, rääkimata kaardile kandmisest veekindla pliiatsiga, mis mitte ühtegi kriipsu ei joonistanud. Kanuutamisel suutsime korra ka ujuvvahendi pahupidi pöörata, aga õnneks see ära ei uppunud ja saime pärast tühjaks valamist jätkata :-D. Tänud mööduvale paatkonnale (numbrit kahjuks ei mäleta), kes meie ujuvad kaardid kinni püüdis ja meile tagasi andis. Ei kujutagi ette, mitu trahviminutit oleks ainsa kanuukaardi kaotamise eest saanud. Korra sai kanuupunkti 2 märkimisel jälle ka ujutud, sest see asus jõe teisel kaldal. Kanuupunktide märkimine tõi meile siis 45 minutit trahvi. Teadmata seda, kus ja mis ulatuses märkimisega puusse panin, ei oska eriti kommenteerida.
Järmiseks alaks oli meie lemmik, jalgrattasõit, mis andis meile lootust tõusuks paremusjärjestuses, aga läks tänu "orienteerujale" risti vastupidi. Esimese rattapunktiga oli asi lihtne ja pärast mõningast kihutamist punkt käes. Punktist tagasi sõites järgisime väga paljude eeskuju ja lõikasime läbi võsa. Ühtegi märget eravaldusest kohapeal ei näinud, kui välja arvata õlleuimas tegelased hoovi sissesõidul, kellelt erinevaid purjus inimsele kohaseid kommentaare suust tuli. Teise punktiga läks asi raskemaks, sest meeltesegaduses juhtisin oma tiimikaaslased kõigepealt valele teele, kus mõned minutid seiklesime ja siiski õigesse suunda otsustasime minna. Järgmiseks punktiks oli 14, mis paraku minu suurepärasel kaardihoidjal ekraanile ei mahtunud ja ma ei saanud alguses üldse aru, mis punkti kaasvõistlejatega koos sõidame. Jõudes metsa, ei suutnud 3 meeskonda kaasaarvatud meie aru saada, kuhupoole tuleks minna, mistõttu oli passimist omajagu ja meie muidugi seiklesime niisama ringi. Umbes 10 minuti möödudes arvas Ly, et ta peaks mulle teada andma, kus suurel kaardil see punkt asub, sest paistis, et mina sellest veel aru polnud saanud (ja tegelikult polnudki, sest juhe oli koos). Tema info aitas meil selle punkti ka üsna pea pärast seda leida ja kihutasime tuhantnelja järgmisesse punkti, mis enam ületamatu raskus polnud. Ka sellele järgnev oli lihtne sõit jalgratta seljas Peedu alevikku Elva-Tartu maantee silla juurde, kus hakkas jalgsiorienteerumine vol.2. Kuna juba väike stress oli peal, siis jooksmisest enam väga palju välja ei tulnud ja lihtsalt jalutasime. 2 punkti leidmine ja järjekordne jõeületus väga masendav polnud ja jõudsimegi Tõravere observatooriumisse, kus lisaülesandega rinda tuli pista. Vajadus oli teada planeetide järjestust, aga välja see meil väga hästi ei tulnud ja saime 4 ringi trahvi (panime Pluuto planeediks, unustasime Neptuuni ning ajsime sassi Jupiteri ja Saturni järjekorra). Ly jooksis seda 15 kilogrammi kaaluva kettaga ja meil Indrekuga tuli selga vedada 25 kg kaaluv raskus ja teha üks ca 100 m pikk tiir. Igaüks sai teha tiiru, aga kuna trahvi 4 ringi, siis Ly veel "boonuseks" lisatiiru. Minu põlv hakkas selle jooksuga juba vaikselt valu tegema. Edasi oli vaid väike sörk ümber keeluala tagasi silla juurde, kus sai jätkata jalgratta seljas, mis mulle õnneks valu ei teinud. Jalgrattaga tagasi läbi Peedu küla ja siis õnnestus mul hiilata päeva teise, košmaarse, eksimusega. Arvasin, et jube hea on punkti 21 lõigata kuskilt majade vahelt kasutades läbi metsatuka minevad jalgteed, aga tulemus oli see, et see metsatuka läbimine oli meil lõpuks läbi kõrge heina, vandudes üksteise võidu minu suurepärast shortcut'i. Pärast metsast väljajõudmist Ly juba keeldus uskumast minu rajavalikuid ja pärast õige teeotsa leidmist saime edasi jätkata vaid minu kinnitusel, et kui jälle puusse paneme, siis jätame võistluse pooleli. Mul vedas, sest minu edasised ideed enamvähem toimisid ja jõudsime rattaala lõppu ilma suuremate sekeldusteta ;-).

Hakkas järjekordne jalgsietapp, mille osaks oli ka ujumine, mis mulle juba kõvasti piina tegi, sest põlv jooksusamme teha keelas ja ujumisetapp oli koos riiete ja tossudega (umbsõlmes nööre ei saanud lahti harutatud) meenutas tõenäoliselt uppumisohus inimese edasikulgemist, sest ühte jalga liigutada ei kannatanud, mistõttu üritasin käte ja ühe jalaga kuidagi edasi liikuda, aga ei õnnestunud see väga hästi. Pärast selgus, et järvest välja ronides olime unustanud SI-pulka piiksutada ja tulemustes paraku 45 minutit trahvi jälle soolas. Jalutasime siis "ujulast" finišikoridori lähistele, et viia läbi viimane lisaülesanne, kriket läbi väravate. Surusime selle kriketikurika seekord Intsu kätte ja ta sai selle ülesandega päris hästi hakkama. Pärast seda vaid jalutasime finišisse (kiiret ju enam polnud :D) ja lõpetasime ürituse ajaga 7:10:47. 1,5 tundi trahvi tähendas meile lõpuaega 8:40:47, mis oli 55.koht segavõistkondade hulgas (üldarvestuse 145.positsioon) ehk siis selle hooaja halvim tulemus.

Meelt heita pole siiski põhjust, sest kavatseme ikka kõvasti veel harjutada, et ikka kunagi ka natuke paremaks saada :-P

Deloitte Pirita Rahvatriatlon 19.07.09

Kuna eile paraku Kõrvemaa triatlonil osaleda ei saanud, siis läksime täna välja alternatiiv-variandile ehk võtsime osa Pirita Rahvatriatlonist, mis nii osalejate arvult kui ka distantside pikkustelt kordi väiksem, aga nagu KoMo etappidel juba tõdetud, siis väiksema osalejaskonnaga üritustel ongi vingem osaleda. See, et osalejaskond väiksem on, muidugi ei tähenda seda, et seal kuidagi kergemalt läbi saaks ;-)
Nagi triatlonile ikka kohane, siis alustatakse ujumisdistantsiga, mille pikkuseks täna oli umbes 100 m, jätkatakse jalgratta seljas 7,2 km ja lõpuks veel jooksususside abil vajalik 3 km läbida. Ujumine Pirita jões ja olud olid üsna mudased, rattadistants küll 3 korda lühem kui näiteks Kõrvemaal, aga raskusaste hoopis teine ja igal ringil (kokku 3x2,6 km) oli väga liivasel rajalõigul ka kohustuslik jooksukas. Jooksudistants oli väga lihtsa profiiliga ja kuna see oli L-kujuline ring pikkusega 1 km, siis joosti seda läbi 3 korda.
Kuna osalejate arv tagasihoidlik 39, siis eraldi starte korraldama ei hakatud ja ujumisega alustasid kõik koos. Mudane jõgi ka kogu seltskond ühel pisikesel alal, siis see pilt alguses väga ilus polnud ja vesi lendas ning kaasvõistlejate käed ja jalad puutusid teineteist üsna tihedalt. Raja teine pool oli vähe rahulikum ja mõned momendid hiljem lohistasin end veest paadisillale ning tormasin vahetusalla distantsi ajakuluga umbes 4,5 minutit ja Ly mõni hetk pärast mind, kui tema "kellal" oli tiksunud 5 minutit. Riietumisele aega ei kulutanud ja panin selga ainult särgi, jalga tossud ja pähe kiivri. Ly'l käis asi veel lihtsamalt, sest särki tema selga ei ajanudki.
Rattadistantsil sai esimesed "skalbid" võetud üsna kiirelt ja üsna distantsi esimesel poolel sai ka minust üks käbe sell (kes lõpuks hõbeda sai) mööda. Erinevaid möödasõite õnnestus veel korraldada, aga kahjuks otsustasin ka ise vastastele natuke aega kinkida ja sõitsin nii teisel kui ka kolmandal ringil natuke valesti. Kuivõrd medalikonkurentsis polnud, siis tegelikult selle kadunud 15-20 sekundi pärast muretseda polnud vaja. Minu selja taga spurtiv Ly pani päris tempokalt ja tõstis rattadistantsiga end kolmandalt kohalt teiseks ja ka liidrikohast ei jäänud palju puudu.
Jooksudistantsi esimeseks ämbriks oli see, et unustasin kiivri pähe ja joosta üsna ebamugav. Vähemalt oli turvalisem tunne juhuks, kui näiteks kukkunud oleks :-P Väsimus oli ikka jalgades, aga kohti ära ei andnud, sest mööda lasin 1 võistleja ja samast arvust möödusin ka ise ning finišeerisin 8.kohaga koguajaga 0:37:11 :-). Kõikidel jooksuringidel märkasin ka naiste hõbedale kihutavat Ly'd, aga kuna liider oli piisavalt värske, siis järgi ta talle ei jõudnud, aga positiivse märgina ei andnud ära ka ühtegi kohta ja lõpetas naistest 2. kohal (üldarvestuse 25. positsioon) koguajaga 0:42:31 :-)
See muidugi tähendas talle jälle kohta pjedestaalil ja auhinnaks kvaliteetset Adidas jooksusärki ja Mayeri pesupulbrit. Tagatipuks võitis päevakangelane ka loosiauhinnana Mayeri spordiriiete pesugeeli :-)
Kokkuvõttes võib öelda, et päev läks 100% korda ja kõik eesmärgid said täidetud.

KoMo karikavõistluste V etapp Juurus - 12.07.2009

Järgmine KoMo etapp oli siis planeeritud toimuma Juuru alevikus ja seekord otsustas pärast mõnigast kaalumist sel hooajal esmakordselt osa võtta ka kirjutise autor Maarek ehk osales kogu meie pisike pere.
Soojenduseks tutvusime Markuse ringiga, millel pikkuseks 0,5 km ja oli see lihtsalt väike tiir niidetud heinamaal, kus viimased mõnikümmend meetrit kerget tõusu. Siis võtsin Ly'ga ette täiskasvanute ringi, mille pikkuseks sel aastal sarneselt eelnevaga 3,1 km. Alguses kohe väike tõusunukk ja sellele järgnev terav laskumine sellelt samalt künkalt, siis paarsada meetrit heinamaad, mõnisada meetrit kruusa, 100 meetrit asfaldid, jälle natuke kruusa, kerge tõus, kerge laskumisega kruusasirge ning siis raja raskeim osa, raputav metsarajake umbes poolt kilomeetrit. Sellele järgnes jälle mõnisada meetrit kruusateed, mis jätkus uue põllurajaga ning tipnes tõusuga juba tuttavale künkale, aga sel korral teise nurga alt ja kust vaid 3 parimat sõidumeest ratta seljas üles turnisid. Sealt künkalt alla, natuke ebakvaliteetset "teed", lühike tagasipöörd asfaldil ja ring oligi möödas. Naised sõitsid seda 3 ringi ning meeste võimed pandi proovile 7 ringi läbimisel.
Alustasid nagu tavaks saanud, kõige pisemad. Kohal olid lisaks edetabeli parimatele ka viimastel kordadel võistluse kinni pannud Priit-Karmo Orupõld. Start õnnestus seekord Markusel päris hästi, aga esimese sirge lõpus suutis eelpoolmainitud Priit-Karmo siiski end esimeseks suruda ja läks niiöelda oma teed. Markusel temale järele ei õnnestunud jõuda ja viimasel ringil hakkas isegi hõbemedal käeulatusest ära libisema, sest möödundkordne pronksimees Rainer Lootus lähenes. Siiski õnnestus Markusel veel hoogu juurde pressida ja võistlus lõpetati juba kolmandat korda järjest täpselt sama esikolmikuga:
1. Priit-Karmo Orupõld - 00:03:56
2. Markus Pajur - 00:04:03
3. Rainer Lootus - 00:04:12
4. Hans Arved Tiks - 00:04:23
5. Kusti Lill - 00:05:01
6. Sten Kenerth Maalinn - 00:05:14

Sarja kokkuvõttes veel muudatusi esikolmikus ei toimunud:
1. Markus Pajur - 50+46+46+46+46 = 234 punkti
2. Hans Arved Tilk - 46+50+41+41 = 218 punkti
3. Sten Kenerth Maalinn - 41+43+36+37+39 = 196 punkti
4. Kusti Lill - 43+34+38+40 = 155 punkti
5. Priit-Karmo Ojapõld - 50+50+50 = 150 punkti


Järgmisena läksid starti nooremad neiud, noormehed M12 ning naised. Nagu varem mainitud, siis naistel oli vajalik 3 ringi sõita. Ly pikalt ei mõelnud ja võttis juba stardisirgel oma klassis juhtohjad enda kätte ja peakonkurent Mari Esnar paigutas end kavalalt tema sappa. Ei esimese ega ka teise ringi jooksul muudatusi ei toimunud ja Ly ja Mari liikusid paarisrakendis ja jäitaja huvi vedamise vastu üles ei näidanud. 3 ringi lõpp aga tõi muudatuse, kus kavala rebasena sabas sõitnud Mari otsustas viimasel kruusalõigul mööduda. Taktikaliselt oli õige liigutus, sest sisulist möödumisvõimalust Ly'l enam ei tekkinud ja finišisse ka sellises järjestuses jõuti:
1. Mari Esnar - 00:25:49
2. Ly Pajur - 00:25:54
3. Janne Jõgi - 00:46:15

Hooaja kokkuvõttes on kõik tema poolt osaletud 4 etapil võitnud Mari 200 punktiga esimene ja kolmel korral osalenud Ly 138 punktiga teine.

Hetk pärast naiste ja noorte sõitu anti aga start meestele, mis seekord oli üsna rahvarohke ning starti läks 27 meest erinevates vanuseklassides (M16, M18, M ja MV). Start algas kohe tulise kihutamisega ja mina, arvestades seda, et 7 ringi tuleb sõita, hullemat kartes sättisin ennast üsna viimaste hulka. Ega see eriti palju ei aidanud, sest soov eesolevate sabas püsida tähendas üsna korralikku tempot ja võttis lausa võhmale. Kolmanda ringi alguses otsustasin esimeselt künkalt alla sõita korralikku hooga, muretsemata pidurdamise pärast ja tulemuseks oli kohe sellele järgnevas kurvis libisemine ja kukkumine. See õnneks eriti ei morjendanud ja jätkasin rahuliku tempoga oma sõitu. Viiendal ringil otsustasid 3 liidrit mulle ringiga pähe teha (ringiaeg neil umbes 6,5 minutit minu 8 vastu), mis säästis mind seitsmendast ringist, sest võistlus pandi "lukku" võitjate finišeerimisel. Õnnestus siis neist 1 ring vähem läbida ajaga 49:02.
Võitjaks tuli seekord Vahur Valvas ajaga 46:05, temale järgnes meesteklassi üldliider Peeter Pruus ajaga 46:16 ning pjedestaali kolmanda astme sebis endale Marti Alesmaa ajaga 47:06.
Lihtne arvutus näitab, et ma oleks võitjatele 7 ringiga kaotanud umbes 11 minutit, mis 21 kilomeetri kohta tegelt väga hull polekski :-P Sõidavad ju need mehed lõppude lõpuks Elioni 50 parema seas.
Järgmine etapp siis 09.08.09 Teenuse külas ja sel korral eraldistart asfaldil. Eks näis, kuidas Markusel selline profiil õnnestub.

KoMo karikavõistluste IV etapp 28.06.09

Pärast Xdream Väätsa etappi autos 1,5 tunnikest und, pärast seda masinale hääled sisse ja suund Märjamaa poole, täpsemalt Järta metsaradadele, kus alguse sai KoMo karikavõistluste IV etapp.
Ise olime öisest trallist liigagi kurnatud, aga läksime kaasa elama poeg Markuse järjekordsele esinemisele selles sarjas. Teadamata Märjamaa ümbrust, osutus asukoha leidmine raskemaks, kui oodatud, aga pärast telefoniabi peakorraldaja poolt, jõudsime siiski veerand tundi enne starte kohale.
Markuse võistulusklassis M10 olid kohale tulnud kõik favoriidid ning ka eelmise korra võitja Priit-Karmo Orupõld, kel vanust vähemalt aastake rohkem, kui väiksel Pajuril. Esimeseks sõiduks oli kohe tema vanuseklass ning seekordseks distantsi pikkuseks 1,9 km pehmeid suusaradasid. Start talle (veel) tavapärasel kombel kõige paremini ei läinud ja esimesse kurvi sööstis neljandana, aga selle pärast ei pidanud ka muretsema, sest distantsi pikkus piisav, et oma paremust maksma üritada panna. Kuna sõit metsas, siis selle kestust jälgida polnud võimalik, aga umbes 6 minuti möödudes tuli finišisirgele esimesena kõige tõenäolisem võitja, Priit-Karmo, sest lisaks tema vanusele veel eeliseks ka suuremat mõõtu ratas. Umbes paarikümne sekundi pärast ilmus ka välja üldliider Markus, kes lõpusirgel enam pingutama ei pidanud, sest Priitu püüda polnud võimalik ja järgmine sõitja Rainer juba rohkem kui 20 sekundi kaugusel selja taga. Eelmise aasta üldvõitjat, Hansu, jälitas seekord ebaõnn ja keti blokeerumise tõttu ta oli sunnitud finišisse jõudma jooksuga, ratas käekõrval ja see andis talle 5. koha.
TOP 6 alljärgnev:
1. Priit-Karmo Orupõld - sünniaasta 1999 - 0:06:28
2. Markus Pajur - sünniaasta 2000 - 0:06:49
3. Rainer Lootus - sünniaasta 1999 - 0:07:15
4. Jarko-Joel Jõessaar - sünniaasta 1999 - 0:08:02
5. Hans Arved Tilk - sünniaasta 2000 - 0:08:15
6. Kaur Pesor - sünniaasta 1999 - 0:08:24

Hooaja kokkuvõttes parimad 5:
1. Markus Pajur - 50+46+46+46 = 188 punkti
2. Hans Arved Tilk - 46+50+41+40 = 177 punkti
3. Sten Kenerth Maalinn - 41+43+36+37 = 157 punkti
4. Kusti Lill - 43+34+38 = 115 punkti
5. Kaur Pesor - 40+35+39 = 114 punkti


Markus jätkab küll liidrina, aga vaid kahel viimasel etapil osalenud ja mõlemad võitnud Priit-Karmo, võib hooaja kokkuvõttes asja enda kasuks pöörata küll.

Naiste põhiklassis seekord Ly ei osalenud ja üldliidrilt Mari Esnaril seega sisuline konkurents puudus.
Meeste põhiklassis polnud samuti vastast möödundaastasele vaieldamatule liidrile, Peeter Pruusile, kes seekord järgmist natuke rohkem kui 9 minutiga edestas. Koguaeg distantsil 35 km 1:36:57.

Järgmine etapp 11.07.09 Juurus ja siis loodetavasti Pajuritest rohkem osalejaid ;)

XDream 2009 II etapp. Mnjaa...., väga väsitav öö oli

Selleaastase Swedbank Xdream II etapp siis öine ja toimus kõik Türi ümbruses Väätsal 27-28.06.2009.
Kuna Xdream kogemused üsna tagasihoidlikud (vaid I etapp Ardus), siis seadsime maksimumeesmärgiks asi 10 tunniga läbi teha. Seekord oli kohal ka vigastuspausilt naasnud Indrek, kes siis üsna karmi debüüdi sai.
Stardinumber meil tavapäraselt algajatele üsna lõpus, aga vähemalt oli see parim saadaolev number ehk 333 :-). Algus kahjuks nii ilus polnud kui number, sest stardisaginas otsustasime kanuu vette vedada läbi pisikese kraavi, ning tulemuseks oli nabani mutta vajumine ja üsna arvestatav pingutus, et kanuu sealt vette lohistada. Paadis olin siis mina jälle punktivõtja ja asusin ninas, Indrek läks keskele ja Ly võttis tüüri positsiooni, aga kahjuks selline kooslus väga hästi ei toiminud, sest suutsime kanuu päris mitmel korral risti jõe peale organiseerida. Pärast esimest punkti vahetasid Ly ja Indrek kohad ja läks juba libedamalt ning hakkasime vaikselt natuke aeglasematest mööduma. Punktide leidmisega suuremat probleemi polnud, aga kanuust ja kanuusse saamisega oli vahel segadust ja probleeme küll.
Jalgsietapil otsustasime siis kõigepealt ujumist vältida ja jooksime pärast 7. punkti võtmist üle silla jõe teisele küljele, et võtta paar järgmist punkti. Siis sai enamvähem kuiv (jalad ikkagi mudased) periood läbi ja tuli kõigepealt kitsam lisajõgi kaelani vees läbi käia ja valmistuda suuremaks ujumiseks läbi Pärnu jõe. Kuna tossud tundusid olevat takistav tegur, siis võtsime need jalast ja panime kaasavõetud kilekotti ja mina olin see õnnetu, kes selle koti üle ka ujutama pidi. Mõned hetked hiljem elektrikarjusest õnneks "lisaenergiat" ei saanud ja ka teine jõeületus möödus ilma vahejuhtumiteta. Ainsaks miinuseks oli see, et jõeületuste tõttu oli hirmus külm ja seda praktiliselt kuni lisaülesandeni, mil sai kummirõngaga ujumisharjutusi tehes end uuesti märjaks kastetud :D Õnneks oli ilm vist siis juba soojem, sest väga lõdisema enam ei võtnud ja sai rahulikul sammul (pokud enam ei takistanud :-P) vahetusalasse sörgitud.
Kaardile märgitud rattadistants 8,58 km tekitas esmalt väikese pettumustunde, et kas tõesti on võimalik, et jalgsietapp pikem kui ratta seljas, sest oleme Elionidel ja TRM-idel osalejatena seda oma väikeseks eeliseks pidanud. Õige pea muidugi selgus, et see distants sai vist läbitud juba 2 esimese rattapunktiga ja 25. punkti kõrval (kuhu vahepeal kogemata sattusime) aru pidades veendusime, et enne selle punkti "piiksutamist" tuleb veel päris kõvasti sõita. Arvestades seda, et vähemalt minu jalalihased pidevas krambieelses seisundis viibisid, siis läbi võsa lõikamistele (mil rohkem "tööd" peab tegema) väga tõsiselt ei mõelnud. Õnneks matsid Ly ja Indrek minu mõned vahepealsed mõtted juba eos ja arvasid, et peaksime ikka kindla peale minema. Pärast umbes 35 km pikkust retke olime siis tagasi punktis 25 ja asusime puid lugema. Esimene katse ebaõnnestus, sest praktika, et igaüks loeb ja võtame keskmise, ei paistnud toimivat. Siis otsustasime, et Ly loeb lindiga puud ja meie Indrekuga mõlemad oma versiooni sisemistest puudest ja tulemuseks saime 75 ehk -1, mis meie väsinud jalgadele vaid ühte pisikest trahviringi tähendas. Valikorienteerumine väga ületamatu polnud, sest nii hästi sissetallatud radasid pidi oleks punktist mööda jooksmine ikka midagi erilist olnud. Eelviimasesse piiksujaama ilma probleemideta ja kuna pärast seda oli metsateel ja kruusakal veel minek täitsa keskmine, siis suutsime võtta veel ka mõned skalbid (viimase üsna vahetult enne sildasid, mis selle võistkonna esimesele lõpetajale muidugi pettumust valmistas :-P), et oma raskele ööle edukas punkt panna.
Kõik eesmärgid 100% täidetud (aeg 9:07:53, millest kanuule kulus siis 1:44:00, jalgsi"orienteerumisele" 3:58:00 ja jalgrattale 3:25:53 - koht üldarvestuses 89.) ja kui esimesel etapil segavõistkondade hulgas oli kohaks 48, siis seekordne 25 positsioon tekitas kohe erilist rahulolu :-)
Kui nüüd rajal tekitatud eksimustele vaadata, siis järgmisel korral üritame oma otsustes natuke vähem kahelda. Kui ikka jõe ääres seista ja mõelda, kas minna üle või mitte ja seejärel kuidas minna, siis läheb ikka aega kaotsi küll. Seekord küll mitte niipalju, kui möödunud korra bläkid, aga ruumi arenemiseks veel on ;-)
Nüüd teisipäevakutele orienteerumist harjutama, et Elva ümbruses parim anda ja veel parem koht saavutada.