Ka sel hooajal õnnestus saada kutse osalemiseks möödunud aastal Margo poolt koostatud meeskonna koosseisus ja võtta osa XDream sarjast, millel sel aastal uus peasponsor Ace Logistics. Võistlusklassiks sarnaselt möödunud hooajale B-rada.
Sel hooajal alustati etapiga kohas, kus see varem pole veel juhtunud ehk Tallinnas. Midagi erilist selles ju nagu polekski, sest metsa siin ju küll ja kanuuetapiks vett ka, aga kogu asjale pani kerge küsimärgi liiklusturvalisus. Rahvarohkel nädalavahetusel ligi 300 kolmeliikmelist meeskonda mööda linna orienteeruma lasta tekitas tõenäoliselt närvilisust sel hetkel nendes piirkondades liikuvates autojuhtides, põhjustas hämmingut vanalinnas ja sadama ümbruses ringi tuuritavates soomlastes, aga kindlasti andis paljude osalejate sõprade/tuttavatele meeldiva võimaluse ilusa ilmaga asjale vahetult kaasa elada. Paistis, et seda võimalust ka ohtralt kasutati ja ette võib ka ära öelda, et liiklusturvalisusega läks kõik plaanipäraselt.
Kuna Tallinnas vist ikka päris täismõõtmetes võistlust äärmiselt raske korraldada, siis otsustatigi siin läbi viia see nö. sprindietapp, kus B-raja võitja peaks asja läbi tegema umbes 2 tunniga. Meie lootus oli aeg mahutada 3 tunni sisse ehk eelmise aasta sprinditulemusest "näpistada" vähemalt veerand tundi.
Start anti Vabaduse väljakult ning kuigi arvasime, et kindlasti üritatakse rahvast mõne individuaalse punktiga hajutada, siis paraku nii ei läinud ja üsna massiivses hanereas joosti ja võeti esimesed 4 punkti, et jõuda rataste vahetusalla Kadriorgu, endise lõbustuspargi territooriumile. Kevadine aeg ja vorm pole veel kiita, mistõttu meie võrdlemisi rahulik tempo (ca 5,5 minutit/km) tähendas meile jõudmist esimese ala lõppu 81.kohal ja kulutanud olime tühised ca 17 minutit. Ratastega oli algus sama lihtne, sest selle ala esimene punkt tuli võtta Pirita silla all, mis tähendas lihtsat kiiremas tempos kulgemist mööda kergliiklusteed. Sealt edasi juba Pirita metsa ning kuigi algus oli lihtne, siis kambas kiirustamine maksis ühe punkti leidmisel juba kätte, sest kogu see pisike kambake pani rõõmsalt muidugi valesti ja kui ennast kellegi sabas sõitmisel nö pildilt välja viid, siis on vea ilmsikstulekul raske õige suund kätte saada. Õnneks Margo abiga see mõne minuti jooksul õnnestus ja edasi üritasime asja siiski oma mõistusega võtta ja see end õigustas, sest juba üsna pea olime jõudnud järgmisse vahetusse, kanuualasse. Sinna jõudmiseks kulus meil ligi 39 minutit ja olime mõned kohad kerkinud ning asusime veevahenditega teele positsioonil 77. Kuna mina võtsin kanuupunkte, siis tegelikult jõe peale veel ei lastus, sest kapten andis korralduse esimene punkt teisel pool jõge võtta joostes, mida ka vastuvaidlemata tegin, sest see distsipliin mulle meeldibki rohkem :-p. Pirita jõe peal läks kõik üsna ootuspäraselt, sest punktide leidmine raske polnud ja kuna ka jõevool väga tagasihoidlik, siis ei kulunud ka eriti energiat. Viimase punkti sain jälle joosta ja kuna jõudsin tagasi vahetusalla nii mõnegi minuti enne Margot ja Valdot, siis paraku ei teinud peale pikisilmi ootamist mitte midagi tarka. Tagantjärgi analüüsides muidugi selgus, et oleks pidanud vähemalt järgmisi punkte läbi töötama, aga kust mujalt see õpitakse, kui mitte vigadest, seega luban, et järgmine kord olen targem. Kanuutamine kestis meil peaaegu 40 minutit ja olime möödunud mõnedest konkurentidest, sest tabel näitab, et sel hetkel oli meie valduses 70. koht. Oli aeg esimeseks lisaülesandeks ja kuna kaaslasi oodates olin kuulnud mõningaid vihjeid, siis üritasime palgitassimisel vältida kasepuud, sest selle erikaal võrreldes teiste valikutega on suurem. Õnnestus saada sealt valikust haavapalk ja kuigi teadmata oli puude niiskussisaldus, siis vähemalt teoorias oli haab hea valik. Kuigi me kellegist ei möödunud, siis õnnestus teha meil päeva kiireim osavõistlus, sest läbisime selle ringi ajaga 4:13, mis oli 39. tulemus. Järgmie punkti otsimisel õnnestus sarnaselt paljudele konkurentidele teha päeva teine valearvestus ja jõuda punkti otsimisel kellegi grillipeole kuskil mahajäetud maja juures. Kaotasime paar-kolm minutit, aga siin rajal maksis iga minut. Järgmiseks punktiks tuli mäekülje sees asuvatest põlenud ja mahajäetud katakombidest leida kahest punktist üks. Kuna seal "hoones" oli võrdlemisi palju rahvast, siis oli liikumine suhteliselt aeglane ja ruumide rohkuse tõttu võttis ka punkti leidmine kauem aega, kui olime lootnud. Täpset aega ei tea, aga seal urkas ekslemine kestis vähemalt 10 minutit. Sealt oli jälle jalgrattaga tempokalt paar punkti Pirital ja kihutamine mööda tuttavat kergliiklusteed tagasi vahetusalla. Kulus kogu selle värgi peale ca 38 minutit ja kuna niiöelda etapikoht oli 117, siis andsime natuke tagasi ja vahetusalast lahkusime positsioonil 86. Jalgsietapp tagasi vanalinna jälle erilist orienteerumisoskust ei nõudnud ja kuna värskust jalgades veel oli, siis õnnestus selle rajaosa 40. ajaga tõusta paremusjärjestuses ligi 10 kohta ning Vabaduse väljakul viimaste lisaülesanneteni jõuda kohal 77. Seal tegin mina väikese ronimise seinal, Valdo maandus batuudil ning Margo tegi väikese tiiru kickbike'ga ning ajaga 2:50.50 olime vapralt finisis. Kuna mõned meie ees asuvad tiimid olid saanud trahviminuteid, siis lõpptabelis positsioonil 68 ehk eelmise aasta sprinditulemusega võrreldes ajas võitu ca 25 minutit ning koht 4 võrra parem :-)
Kui sügisel Roostas läbis võitja raja ajaga 2:11,50 ja meil kulus selleks 3:16.02 ehk natuke rohkem kui tund, siis oli edasiminek seekord ka selles osas, sest võitjatulemus Tallinnas oli 2:02.23 ehk kaotasime vähem kui 50 minutit. Arenguruumi muidugi veel küllalt, aga ei saagi edasi minna suurte hüpetega vaid tasa ja targu ;)
Pilte kahjuks pole, sest kellegi kaadrisse me ära ei eksinud.
GPS tracki näeb Sports Tracker lehelt -
Järgmine etapp siis juuni alguses Rõuges ja kuna seal mägesid küllalt, siis kerge ei saa olema.
