Selle etapi kommentaariks meenutaks Leninit, kes ütles "õppida, õppida, õppida". Jõudu ja tahtmist nagu oleks, aga kui ikka seda orienteerumisoskust ja kogemust võistluse käigus pea selge hoida pole, siis tuleb leppida ämbrikolinaga. Ka Tabasalus juhtus seda kõvasti.
Seekord oli põhitiimis lausa 2 muudatust. See, et Ly osaleda ei saa, oli selge juba üsna hooaja alguses, sest tema ja pisike staar Markus pidid osalema KoMo sarja viimasel etapil, mis paraku täpselt samal ajal toimus. Tema asendajaks õnnestus sebida endine töökaaslane Mari-Liis, kel XDream kogemus täitsa olemas :-). Teine muudatus toimus vaid paar päeva enne üritust, sest üsna ootamatult sai Indrek teada, et autot remondist laupäevaks kätte ei saa, mis tähendas seda, et Tartust end võistlusele organiseerida oleks olnud üsna raske ülesanne, sest ikkagi ratas vaja ju kaasa vedada. Sellest probleemist päästis meid õnneks Margo, kes samuti XDream kogemus olemas, sest Palukülas ta juba ju Indrekut asendas ;-)
Stardiks oli sel korral siis jalgsietapp ja huvitaval kombel tuli esimese punkti äraarvamiseks ära lahendada tagasihoidlik ülesanne. Meil käis Mari-Liisi abiga see üsna lihtsalt (abimeheks ei olnud ainult pea), aga ega see vastuse mitteteadmine ka liikumist pidurdanud poleks, sest kogu punt liikus kergel jooksusammul üsna ühtlases hanereas eesmärgi poole ja kui ikka kõik ühte teed pidi lähevad, siis on üsna võimatu, et kogu punt puusse panevad. Lubati natuke vett ja vett kohe ka saime, sest seesama arvutuse lahend asus Soome laheks, aga õnneks oli külm vesi vaid veidi üle põlvekõrguse. Ka teine punkt oli vees ja seal sai ka vähe rohkem märjaks, aga ka see oli käkitegu ja liikusime juba üsna pea jalgsietapi viimase punktini, mis oli sisuliselt sama tee tagasi stardikoridori lähistele, sest rataste vahetusala asus selle kõrval. Egas siis midagi, kaherattaliste ratsude selga ja minekut. Selleks hetkeks oli meie koht 115 ehk täitsa ootuspärane. Pärast ratta esimest punkti tegime esimese pisikese vea, arvates, et lühem rada läbi metsa järgmisse punkti meid kiiremini kohale viib, aga kuna maastik oli kohati üsna soine ja rahvast ka omajagu, siis sai üsna palju ratast käekõrval jalutatud ja üsna natuke (ca 5 minutit) aega kaotatud. Pärast seda palju aega ei kaotanud ja liikusime hea tempoga järgmisse punkti, aga selgus pärast piiksutamist ja mõningast edasisõitu, et olime võtnud hoopis ülejärgmise punkti ehk lipuke numbriga 43 oli meid veel kuskil metsarajal ootamas. 45 minutit trahvi on pikk aeg, mistõttu otsustasime siiski minna seda kadunukest otsima. Margo kaardilugemise abil see toimus ja ei võtnudki väga kaua aega, kui olime sama koha peal tagasi, aga selle erinevusega, et probleem lahendatud :-) Koht oli selleks hetkeks küll langenud ja asusime positsioonil 143. Järgnes esimene rattaralli osa (lugeda odomeetril distantsi ja sõita vastavalt legendile), aga kuna Margo jaoks Harku järve ümbrus järvejooksudest vist tuttav kant, siis kihutasime üsna hea hooga kuni kanuupunktini välja ja mul vist ei õnnestunudki oma ratta kaardialusel kaarti silmata :-D. See oli meil keskmisest vähe parem liikumine, sest etapi 63.koht tõstis meid 6 kohta kõrgemale ja alustasime kanuuretke Harku järvel kohalt 137. Kanuu loots oli meil kogenud
jõgede valitseja Margo ja mul Mari-Liisiga tuli ainult sõuda, nii et higimull otsa ees. Mina sain "boonusena" jälle punktide korjamise enda õlule ja õnnestus selle 3 punkti leidmisel ka põlvini mudas (tagasihoidlikud vandesõnad jälle peas kumisemas :-p) loomulikult ära käia. Siis jälle väike temposõudmine tagasi Harku plaa
žile ja saime hea meeleoluga jätkata rattaralliga vol.2. Kanuutamises olime tugevad keskmikud ja koht paranes jälle 6 võrra ;). Rattaralli oli muidugi pikk ja ühtlane ratturite kolonn, mis siis liikus vist esimeste ratturite oskuste järgi, aga kuna meie positsiooni oli ikka viimase kolmandiku seas, siis see orienteerumistase vist väga hea polnud, sest raja keskpaigas olime üsna ummikus ja pärast sõitmist ja mitmekordset mõtlemist lihtsalt kulgesime tagasi punkti, kust viga alguse sai. Sealt juhendi järgi edasi, kuni ühele lagedamale punktile jõudes äkki märkasime paarisaja meetri kaugusel kümneid puistekuhja otsa ronivaid võistlejaid, mis andis selge vihje, et kadunud punkt just seal pesitsebki. Jätsime juhendist lähtuva võsatuuri ära ja põrutasime otse sinna üles, et rattaralli põhieesmärk täide viia. Peataolek rattarallil aga tähedas ajakadu ja kohaks oli sellest punktis 147. Pärast seda punkti toimus jälle väike orienteerumiseksimus, sest magasime õige pöörde maha, aga see probleem sai ka mõnede minutite ühise mõttetööga lahendatud. Väike kross siis karjääri kruusateel, milles küll porilompide hulk üsna arvestatav, aga õige pea olime lisaülesande juures, milleks oli seekord üsna kaaluka ja suure kivi tassimine mingil umbes sajameetrisel ringil.
Mul Mari-Liisiga läks asi lihtsalt, sest Margo arvas, et on käkitegu see kivi ise tassida ja tõstis selle endale turjale. Meil jäi üle kaasa jalutades ainult konkurentidele teada anda, et meiepoolne osalus on moraalne tugi :-p. Lisaülesandele (paremuselt ikka 25. koht, aplaus Margole ) järgnes valik-orienteerumine, aga õnneks paistsid korraldajad vist ette aimavat, et mul põlv väga valusaks jääb ja nägid juhendis ette vaid ühe punkti leidmise, mis lonkava jooksusammuga võimatu ülesanne polnud ja lahkusime sealt kohal 139 ehk väikese edasiminekuga. Sel hetkel olime Ca 4 tundi rajal olnud ja Mari-Liis andis abikaasa Maurile telefonitsi teada, et varsti lõpp ja läheb vaid pool tundi veel. Mina nii kindel selles polnud ja mul oli paraku ka õigus, sest saime hakkama õhtu tipphetkega, ca 40 minutit kestev jalgrattasõit Laabi külla üle Paldiski maantee, kuigi tegelikkuses oleks ka 10 minutiga mööda otseteed asja ära ajanud. Segadust tekitaski see, et see otsetee polnud täiel määral kaardil näidatud, mistõttu läksime minu initsiatiivil niiöelda lihtsama vastupanu teed ja kihutasime mööda asfalti kuni kanalateni, et siis teed üle-eelviimasesse punkti otsida. Võttis see siis umbes poolt tundi kauem, kui kaaskonkurentidel, aga vigadest pidi ju õpitama :-p. Sealt lõppu oli juba käkitegu ja finišisse jõudsime ajaga 5:06:33, mis Tabasalu sprindil andis meile siis 144. koha.
Laias laastus näitas see koht väga hästi seda, mis tasemel võivad esineda algajad, sest kui jätta välja öise etapi 89.koht (kus meie lemmikul, jalgrattal, oli suurem osakaal), siis ülejäänud 3 etapi kohad olid 141, 145 ja 144 ja seetõttu hooaja kokkuvõttes üldarvestuse 141. ja oma klassi 50. koht vist oli see, mis me ka oma debüüthooajal väärisime.
Kui tervise korda saab ja orienteerumistrenni jõuab/tahab/viitsib teha, siis järgmine aasta rivis, aga kui ei, siis kindlasti ülejärgmisel, sest need ürituse tegelikult on väärt osalemist :-)
