Kuigi ootused olid seoses Arno poolt värskelt valmis meisterdatud kaardihoidjaga kõrged, sai meie väheke ebaõnnestunud spordipäev alguse juba enne starti, sest kui kohale jõudis Indrek, andis ta teada, et enesetunne kehvake ja ta pole kindel, kas lõpuni vastu peab. Mis seal ikka, mõtlesime, et vähemalt proovi teeme. Läksid mõned hetked mööda ja avastas Indrek oma üllatuseks, et kiiver koju jäänud. Kuna varasemalt on kiivreid etappidel müüdud, siis kiire plaan keskusse liikuda ja sealt probleemile lahendus leida, aga nii lihtsalt kahjuks ei läinud, sest meie üllatuseks seekord seda turvavarustust ei müüdud. Õnneks oli Indrek kiire reageerija, suundus registreerimistelgi juurde ning tal õnnestus probleemile lahendus leida sealt laenatud "laheda" Briko kiivriga, mis vaevalt pähe läks, aga vähemalt oli nõutele vastav lisavarustus olemas ;-)
B-raja start algas siis jalgsiorienteerumisega ja juba esimese punktiga üritati tiime natuke hajutada, sest iga meeskonnaliige pidi võtma ühe "oma" punkti. Kuna kogu rahvas pani punktide poole plagama, siis tegime kiire otsuse, et mina võtan punkti A ehk vasakpoolse, Ly keskmise ja Indrek parempoolse ja tulemus oli täitsa ok. Mina käisin üle jõe ujumas korra (esimene ületus mööda suurepärast metallsilda), Ly sulpsas vette mõlemal ületusel ning Indrek jäi hoopis kuivaks, sest kasutas silda. Punktis 2 kohtusime üsna kiirelt ja jätkasime jooksmist ilusas hanereas koos kaasvõi(s)tlejatega ja seda mööda mudaseid väljasid kuni kanuupunktini. Üle tuli elada ka 2 jõeületust, aga need olid tossude mudast loputamise suhtes pigem positiivne nähtus :-P.
Kanuus hakkas peale üks tõsisem jama, sest see kitsuke Elva jõgi oli täis igasugust puidusodi, mistõttu tuli üsna pidevalt kuskil järjekorras seista ja tihti murdunud puude all limbot teha ja alt läbi üritada pressida. Mingi moment läks meie kanuust kaduma üks aer ja kuna jõgi üsna keskmise vooluga, siis reageeris Indrek kiiresti ja sukeldus pea ees vette, et päästa minema ujuv abivahend. Aer päästeti, aga kahjude hulka kanti Indreku prillid, mille ta eest unustas võtta ja need paraku vetesügavustesse eksisid. Üldiselt oli kanuuetapp üsna omapärane, sest punkte kaardil polnud ja need tuli märkida pärast leidmist. Kuna see jõgi oli üks suur sik-sak, siis loomulikult pärast punkti leidmist asukoha suhtes väga täpset aimu polnud ja kuna see kanuutamine oli üsna suur rapsimine, siis polnud ka väga palju aega selle peale mõelda, rääkimata kaardile kandmisest veekindla pliiatsiga, mis mitte ühtegi kriipsu ei joonistanud. Kanuutamisel suutsime korra ka ujuvvahendi pahupidi pöörata, aga õnneks see ära ei uppunud ja saime pärast tühjaks valamist jätkata :-D. Tänud mööduvale paatkonnale (numbrit kahjuks ei mäleta), kes meie ujuvad kaardid kinni püüdis ja meile tagasi andis. Ei kujutagi ette, mitu trahviminutit oleks ainsa kanuukaardi kaotamise eest saanud. Korra sai kanuupunkti 2 märkimisel jälle ka ujutud, sest see asus jõe teisel kaldal. Kanuupunktide märkimine tõi meile siis 45 minutit trahvi. Teadmata seda, kus ja mis ulatuses märkimisega puusse panin, ei oska eriti kommenteerida.
Järmiseks alaks oli meie lemmik, jalgrattasõit, mis andis meile lootust tõusuks paremusjärjestuses, aga läks tänu "orienteerujale" risti vastupidi. Esimese rattapunktiga oli asi lihtne ja pärast mõningast kihutamist punkt käes. Punktist tagasi sõites järgisime väga paljude eeskuju ja lõikasime läbi võsa. Ühtegi märget eravaldusest kohapeal ei näinud, kui välja arvata õlleuimas tegelased hoovi sissesõidul, kellelt erinevaid purjus inimsele kohaseid kommentaare suust tuli. Teise punktiga läks asi raskemaks, sest meeltesegaduses juhtisin oma tiimikaaslased kõigepealt valele teele, kus mõned minutid seiklesime ja siiski õigesse suunda otsustasime minna. Järgmiseks punktiks oli 14, mis paraku minu suurepärasel kaardihoidjal ekraanile ei mahtunud ja ma ei saanud alguses üldse aru, mis punkti kaasvõistlejatega koos sõidame. Jõudes metsa, ei suutnud 3 meeskonda kaasaarvatud meie aru saada, kuhupoole tuleks minna, mistõttu oli passimist omajagu ja meie muidugi seiklesime niisama ringi. Umbes 10 minuti möödudes arvas Ly, et ta peaks mulle teada andma, kus suurel kaardil see punkt asub, sest paistis, et mina sellest veel aru polnud saanud (ja tegelikult polnudki, sest juhe oli koos). Tema info aitas meil selle punkti ka üsna pea pärast seda leida ja kihutasime tuhantnelja järgmisesse punkti, mis enam ületamatu raskus polnud. Ka sellele järgnev oli lihtne sõit jalgratta seljas Peedu alevikku Elva-Tartu maantee silla juurde, kus hakkas jalgsiorienteerumine vol.2. Kuna juba väike stress oli peal, siis jooksmisest enam väga palju välja ei tulnud ja lihtsalt jalutasime. 2 punkti leidmine ja järjekordne jõeületus väga masendav polnud ja jõudsimegi Tõravere observatooriumisse, kus lisaülesandega rinda tuli pista. Vajadus oli teada planeetide järjestust, aga välja see meil väga hästi ei tulnud ja saime 4 ringi trahvi (panime Pluuto planeediks, unustasime Neptuuni ning ajsime sassi Jupiteri ja Saturni järjekorra). Ly jooksis seda 15 kilogrammi kaaluva kettaga ja meil Indrekuga tuli selga vedada 25 kg kaaluv raskus ja teha üks ca 100 m pikk tiir. Igaüks sai teha tiiru, aga kuna trahvi 4 ringi, siis Ly veel "boonuseks" lisatiiru. Minu põlv hakkas selle jooksuga juba vaikselt valu tegema. Edasi oli vaid väike sörk ümber keeluala tagasi silla juurde, kus sai jätkata jalgratta seljas, mis mulle õnneks valu ei teinud. Jalgrattaga tagasi läbi Peedu küla ja siis õnnestus mul hiilata päeva teise, košmaarse, eksimusega. Arvasin, et jube hea on punkti 21 lõigata kuskilt majade vahelt kasutades läbi metsatuka minevad jalgteed, aga tulemus oli see, et see metsatuka läbimine oli meil lõpuks läbi kõrge heina, vandudes üksteise võidu minu suurepärast shortcut'i. Pärast metsast väljajõudmist Ly juba keeldus uskumast minu rajavalikuid ja pärast õige teeotsa leidmist saime edasi jätkata vaid minu kinnitusel, et kui jälle puusse paneme, siis jätame võistluse pooleli. Mul vedas, sest minu edasised ideed enamvähem toimisid ja jõudsime rattaala lõppu ilma suuremate sekeldusteta ;-).
Hakkas järjekordne jalgsietapp, mille osaks oli ka ujumine, mis mulle juba kõvasti piina tegi, sest põlv jooksusamme teha keelas ja ujumisetapp oli koos riiete ja tossudega (umbsõlmes nööre ei saanud lahti harutatud) meenutas tõenäoliselt uppumisohus inimese edasikulgemist, sest ühte jalga liigutada ei kannatanud, mistõttu üritasin käte ja ühe jalaga kuidagi edasi liikuda, aga ei õnnestunud see väga hästi. Pärast selgus, et järvest välja ronides olime unustanud SI-pulka piiksutada ja tulemustes paraku 45 minutit trahvi jälle soolas. Jalutasime siis "ujulast" finišikoridori lähistele, et viia läbi viimane lisaülesanne, kriket läbi väravate. Surusime selle kriketikurika seekord Intsu kätte ja ta sai selle ülesandega päris hästi hakkama. Pärast seda vaid jalutasime finišisse (kiiret ju enam polnud :D) ja lõpetasime ürituse ajaga 7:10:47. 1,5 tundi trahvi tähendas meile lõpuaega 8:40:47, mis oli 55.koht segavõistkondade hulgas (üldarvestuse 145.positsioon) ehk siis selle hooaja halvim tulemus.
Meelt heita pole siiski põhjust, sest kavatseme ikka kõvasti veel harjutada, et ikka kunagi ka natuke paremaks saada :-P
